Kolmel kangesti kõva hääl
NEID VIGU ME EI KORDAAsko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin SinijärvNäo kirik, 2000
Need, kes raamatukaanel lubavad, et nad vigu ei korda, on luuletajatena tuntud nimed.
Karl Martin Sinijärv on juba peaaegu isakese-luuletaja nimbusega, üsna märgatavalt valmis õrnadele noorukitele oma pehme köögijüngri pagarikäpaga pai tegema. Asko Künnap on omaette olija, kelle juures tunneb virtuaalsuse lõhna. Noorim kolmest, Jürgen Rooste tungis just äsja kärarikkalt esile nagu näljane vallutaja stepist. Ta’ga hakkab juba päris ära harjuma, nagu oleks ta mürgeldanud juba pikemat aega?
”Neid vigu me ei korda” on jõuliselt kõmisev mõmin. Ka siin on läbilöögiimpulss ja kuulutus, kuid ei kuulutata midagi uut vaid hoopiski iidset.
Ka ei pressi nende luuletajate ideesurve kirjanduslike ambitsioonide rahuldamise nimel, ükski neist ei tegele eriti loorberipuude rüüstamisega. Nad tähtsustavad end tegelike inimeste, mitte mingisuguste ”luuleminadena” ja nende sõnum on suunatud tegelikule inimesele, mitte ”luulehuvilisele”.
SELG SIRGU. Need luuletajad nõuavad meilt (ja endilt), et me ajaksime selja sirgu ja julgeksime ilmutada elementaarset eneseväärikust, et me ei tarbiks kõikvõimalikku solki, ei võtaks tõe pähe iga võimukama põhu-lõua tõekuulutusi, et me ei hakkaks orjadeks pisku hüve eest, ei looks endale moodsaid ebajumalaid ”tööst”, ”karjäärist”, ”jõukusest” ja muust sellisest ”ainest”.
Nad kirjeldavad pealetükkivat tülgastust lömitava enesesalgamise vastu ja toetavad elutervet individualismi. Nad kiidavad humoorikalt rämedas toonis loovust ja sellest tulenevat vabadusetaju nagu ka üleolekut. Mõelda vaid – üleolekut! Ei häbene uhkelt nina püsti ajada, aga see miskipärast ei mõjugi pentsikuvõitu kikerikiina, ei sugugi skandaalikesena, hoopis inimlikult ja mõnusalt mõjub.
Iga revoltäär neist õnneks näitab oma nägu. Sinijärv näiteks on veelgi muhedam ja maisem kui mulluses kogus ”Towntown & 28”.
Alles see oli, kui ta (vanaisa jälgedes?) katsetas varase modernismi laadis – muudkui ekspressionism, sürr, dada. Lisaks midagi sõbrasõltlaslikku Kivisildniku-tigedikult ja anarhisti hoiak. Nüüd muutub ta luule üha volüümikamaks, sõnakeha paisub natuke ehmatavagi füü-silise vääramatusega. Ta kasutab luules elutegelikkust segi vaba-käelise kirjandusliku ristvihjelisusega. Sõnakeha muhedusest hoolimata pole Sinijärv hakanud mööda vaatama inimeste mässuvõimalustest, on kadunud vaid nooruslik hirmutamislust, mida asendab tõeline lõbu.
Sinijärve luules väljendub endiselt elu kaootilisus ja automatism. Kuid temalt pärineb ka kogu lõpetav süngevõitu iroonia enese mahamüümise teemal.
Asko Künnap oli minu jaoks kolmest põnevaim. Ta on kaaslastest vahedam ja tekstiliselt pingelisem. Tema luules on vaoshoitud jõudu, väljaütlemata asjade kõnekust. Välja ütleb ta siiski, et me vanemate põlvkond/pole eksinud või kadunud või kaotand,/nad on lihtsad harilikud ohtlikud hullud. Künnap on niisiis väga hea inimene ja poeg, sest pole hullemat kättemaksu oma vanematele, kui nendega sarnanemine, nende matkimine.
ROOSTE LAULAB. Jürgen Rooste tuli mullu läbi lööma karjudes ja karjudes ta jätkab. Kuuldavasti ka laulab, aga ma ei tea kuidas. Karjub ta aga adekvaatselt, mässumehele kohaselt. Tegelikkusesse suhtub ta kui infernaalsesse konteksti, leotab madalat füüsilise-kujundlikkust viinas ja vinnutab absurdi kanepiga. Maailma valu ja piin ja ja vaimne vägivald ja igikestev sõda oleks nagu masinavärk, mis toodab inimlikkusest igasugu sekundaarset tooret.
Keeleliselt on Rooste mõne-võrra Sinijärve mõju alla sattunud, on talt külge saanud õllevahtu ärr’i ja kakki, lisaks näib tal olevat praegu aktiivse (õppiva) lugemise periood, sest nutikast kujundlikkusest hoolimata on ta väga literatuurne.
Rooste on seotud ka TNT-ga ja meie noori luuletajaid irriteeriva vaimuga, keda võiks kirjandusliku tegelasena nimetada (arvestades konkreetse isiku kujundikeelt) Thomas Lihwi Waimuks.
Seda viimast tajun enam just Rooste uues kogus ”Veri valla”, mille peaks ilmtingimata kolme mehe kogu järel kätte võtma. Seal pole midagi uut, kuid on mällusööbivama küllaga. Seegi kogu on sümpaatne, kuigi sellest selgub, kui kerge on siiski karjumisega harjuda. Vaat kui Rooste luule pingestuks ulguva põhitoonini, ütleme, nagu Majakovskil, oleks tal kõik eeldused meid põhjalikult lummata.
