Vanameister mõtleb uuest filmist

Ehkki kindlasti on küllalt inimesi, kes tunnevad Kaljo Kiiska ainult kingsepp Johannese või Liblena, on tema tõeliseks elu-tööks 1968. aastal valminud film “Hullumeelsus”.

Tegija ei pruugi mõelda, et praegu teen oma elu-tööd. Võib-olla on ta pärast isegi üllatunud, et vaat mis välja tuli. Kaljo Kiisk, kas võis olla nii, et valminud ”Hullumeelsus” ehmatas teid ennastki?

Ausalt öeldes see lõpptulemus ei ehmatanud mind. Ehmatas see, kui talle pärast rist peale tõmmati. Sest selle filmi eeltöö oli kõige orgaanilisem ja täpsem, just niisugune, nagu ta peab olema. Ma olen ka lups-lups teinud, et võtan kätte ja ah, küll ta tuleb, aga ”Hullumeelsus” ei olnud selline töö.

Missuguse filmiga veel nii hea tunne on olnud?

”Nipernaadiga” oli. Ja isegi mu esimene film, “Jääminek”, ka seda oli väga hea teha.

Nii et “Hullumeelsega” seotud ehmatus tuli täiesti negatiivne.

Kui ma ta ära andsin, oli kinokomitee esimehe saal Moskvas puupüsti toimetajaid täis. Seisti. Koopiaid ei antud isegi Rommile, Tarkovskile, Mihhalkovile, nad vaatasid pisikeses saalis seda põrandal istudes.

Kui film lõppes, tõusis komitee aseesimees püsti: arutelu ei toimu, Kaljo Karlovitsh, kohe minu kabinetti. Pani ukse kinni, vaatas mulle otsa: “Istuge, asjalugu on väga halb. Budut bol‰ie neprijatnosti.” Kirjutas vähemalt vastuvõtuakti, nii et sain mingi osa lavastusraha.

Kas mehed nutavad sellistel hetkedel?

Ei. Isiklike üleelamiste, eluraskuste, isegi füüsilise valu pärast ei ole ma pisaraid valanud. Mind ei ole kerge väänata. Võib-olla oleksin pidanud kõik põrgu saatma, röökima, sest on isegi hullem, kui niisugune asi su sisse jääb. See mõjus ka mu järgmistele töödele, sisetoimetaja hakkas tööle.

Kui kaua see toimetaja teid segas, missugune film sellest päris vaba on?

”Nipernaadi” on päris vaba ja ka “Surma hind” ning “Saja aasta pärast mais”. Sest olen näinud ka kirja, kus oli öeldud, et film “Saja aasta pärast mais” tuleb kinni panna, sest seal on stseenid, mis ei kõlba.

Osa materjali visati ka välja. Kasvõi stseen, kus Kingissepp jalutab öösel ja talle tuleb vastu kena naine. Nad vestlevad: kah nii hilja väljas, jah, näe mõlemad oleme tööl. Siis avab naine hõlmad – paljas. Ühesõnaga, nad tegid sama tööd. Seda lõiku filmis ei ole.

Kuulute aastakäiku, kelle saatus oli teenida Saksa poolel. Kuidas õnnestus nii elada ja luua, et see fakt ei saanud takistuseks?

See ei olnud kerge. Juba 26-27aastaselt olid mul hallid karvad peas. Kui see oleks avalikuks tulnud, oleksid kõigepealt ju kannatanud mu abikaasa ja väike tütar. Lihtsalt pidasin suu. Mul olid väga head sõbrad, kes teadsid ja vaikisid.

Küsijatele vastasin, et me elasime tollal Sillamäel, kus mu isa töötas põlevkivitehases osakonnajuhatajana. Ütlesin, et ka mina töötasin seal, see oli sõjatööstus ja seetõttu vabastati. Tege-likult muidugi ei vabastatud. Ja kui seda küsimust hakati korduvalt küsima, siis lihtsalt tuli vaadata muid võimalusi. Seetõttu olen vahetanud palju koole.

Kas see oligi põhjus, miks läksite Tallinna teatriinstituudist GITISesse?

See oli 50 protsenti põhjus, kui mitte rohkem. Kool oli suurepärane, väga head õppejõud. Ja kui ma Moskvast tagasi tulin, siis olin svoi parenj. Oma poiss.

Kas näiteks Voldemar Pansol võis olla sama põhjus, tema oli mänginud Draamateatris saksakeelsetes tükkides, saksa sõduritele?

Võib-olla, kuigi Pansol oli siiski väga suur kunstiline huvi, sest ta läks väga heade meistrite Popovi ja Knebeli juurde. Sel ajal oli Moskvas tugev, rahvusvaheliselt tuntud plejaad, nii et küllap Panso tahtis ka tolle aja kohta head tunnistust saada.

Kindlasti tuli sel põhjusel Moskvasse Felix Moor. Mees, kelle kirjutuslaud ja tool on praegu kingitusena mu toas. Kui tema oleks Eestisse jäänud, oleks ta siit mujale viidud. Moskva oli saarekene, kuhu võisid minna, et uppumisest pääseda.

Kuidas teie tervis on?

Ma ei olnud vist kaheksa aastat arsti juures käinud. Möödunud aastal käisin. Mul on tulemused juhuslikult kaasas. Veresuhkur 5,3, kolesterool 5,0. Kõhunääre korras, sapipõis korras, neerud korras, põrn korras, põis korras. Vererõhk on praegu 135/79. Paremat enam ei saa olla. Ise hakkasin pärast neid teateid suurt muret tundma, sest nii ei saa ju olla, mõtlesin, et mul peab kusagil mõni hirmus pomm olema, mida nad üles ei leidnud.

Annaks Jumal, et niikaua kui mul on soov luua ja midagi veel teha, niikaua ma teen ja et mul oleks nii palju aru peas, et ma ei hakka siis enam tegema, kui ma juba täitsa totakusi hakkan suust välja ajama.

Mis teil siis plaanis on?

Ma ei taha sellest palju rääkida. Natukese teatakse seda juba väljaspool Eestitki. Aga midagi pole teha, ega ma enam poisikene ole ja tuleb väga kainelt asjadele läheneda.

See on üks film?

Film jah.

Teemat ei taha öelda?

Ei taha nii eriti öelda. Ainult koht oleks seesama, kus “Hullumeelsus” sai tehtud ja asutus oleks ka sama.

See töö tõmbaks siis otsad kokku.

Jah, see oleks üks väga suur vaimuhaigla ja selle väravate taga – pean lugupidamist avaldama Alatskivi rahvale, et selle mõisa väravateks on siiani “Hullumeelsuse” väravad – film algaks nende väravate taga. Seal on järjekorras 35-40 km autosid. Suured Mercedesed, rahvusvaheline seltskond. Üle maailma on teada koht Eestimaal, mis võtab inimestel stressi ära ja teeb nad rõõmsaks. Rohkem ma ei räägiks.