Ja nüüd olete juba üheksandat aastat Londonis sajandi professor. Moskva ja Londoni vahel töötasite Meri kõrval asevälisministrina. Kas te ka ise vahel imestate, kuidas elu läinud on?

Olen mõelnud, et mul on olnud justkui kolm erinevat elu. Esimene kuni 19-aastaseni Eestis. Sellele järgnes hoopis teistsugune elu Moskvas, eriti pärast ülikooli astumist ning nüüd viimased kaheksa aastat Londonis.

Ausalt öeldes on isegi kummaline, et te pärast nii pikka Eestist eemalolekut veel puhast eesti keelt räägite!

Ise imestan, et ma ka kirjutan eesti keeles. Öeldakse, et emakeel on see, milles mõtled, aga mina mõtlen vene-inglise-eesti keeles segiläbi. Keeltele on mul annet.

Londoni ülikool valis teid 1992. aastal sajandi professoriks ning te olete rahvusvaheliselt väga tunnustatud õigusprofessor. Ometi alustasite ülikooliõpinguid väga hilja – 26-aastaselt. Miks?

Olin tõesti oma kursusel üks vanemaid üliõpilasi. Noorena ma väga õppida ei tahtnud, vaid nägin oma tulevikku sportlasena. 17-aastaselt olin Tallinnas kõrgushüppe noortemeister. 15-aastaselt jätsin kooli ja läksin juveelivabrikusse monteerijana tööle.

Kas see oli majanduslikel põhjustel?

Olime kangrust emaga kahekesi ja muidugi oli vaja teda aidata, kuid see polnud peamine. Tegelikult visati mind ka koolist välja, sest viskasin sisse ühe õpetaja akna, kes ütles mu emale, et minust ei saa midagi. Käisin hiljem ka ehituskoolis, kust sain mööblitisleri kutse ning töötasin Standardis tislerina. Kui otsustasin uuesti õppima hakata, oli mul lõpetatud vaid kaheksa klassi.

Miks siis ikkagi õppima ja just õigusteadust?

Pärast kolme aastat Moskvas sõjaväeteenistuses hakkasin uuesti kõrgust hüppama ja õppisin ka treenerite koolis ning treenisin olümpiakoondisega. Teenisin 88 rubla kuus. Ühel hetkel ütlesin endale, et olümpiavõitjaks ma enam ei saa. Hüppasin tollal 2.06, maailmarekord (2.28) oli siis veel Valeri Brumeli nimel. Kuskil müüri peal nägin kuulutust, et keskkoolieksameid saab eksternina anda. Läksin kursustele ja tegin kevadel 23 eksamit. Olin muide 25-st kursuslasest ainuke, kes siis kohe kõik eksamid ära tegi.

Õigusteadust sattusin juhuslikult õppima. Algul mõtlesin filosoofiale, kuid tuttavad laitsid maha ning tollal poleks olnud mõtet Moskva ülikoolis seda õppida. Kuna õigusteaduskond asus Moskva kesklinnas ja enamik muid erialasid Lenini mägedes, siis andsingi dokumendid just sinna. Tegin eksamid viitele ja sain sisse. Oleks ma enne teadnud, kui raske sinna saada on, poleks ilmselt proovinud. 14 inimest oli kohale ja rolli mängis ka onupojapoliitika.

Nagu olin sporti kõigest hingest teinud, nii hakkasin ka õppima. Mäletan, et pidime Marxi ”Kapitali” lugema. Olin väga naiivne ja vist ainuke, kes selle isegi mitu korda läbi luges, et aru saada. Olin kuulnud, et Marxi mõistmiseks peab tundma Hegelilt ja Hegeli tundmiseks Kanti. Oma naiivsuses lugesin nad kõik läbi ja kokkuvõttes oli see väga hea.

Kas te nüüd enam pole naiivne?

Naiivne olin selles mõttes, et ma polnud pragmaatiline – saanuks ju ka lihtsamalt õppida ja ainult varem kirjutatud konspekte lugeda. Arvasin, et ise peab lugema ja aru saama. Kõiki asju ma nii tõsiselt ei võtnud – näiteks kolhoosiõiguse loengutel õppisin prantsuse keelt. Ega mu naiivsus ole siiani kadunud – muidu ma poleks siin ega kandideeriks õiguskantsleri kohale. Võiksin istuda rahulikult Londoni ülikoolis professori kohal ega otsiks siin uut väljakutset. Muide, Marxi õpetatakse Londoni ülikoolis ka praegu.

Mis ime läbi te 1977. aastal Hollandisse stipendiumi saite?

Tänu akadeemik Grigori Tunkinile, kes oli rahvusvaheliselt väga tunnustatud ja tema sõna maksis ka Nõukogude Liidus. Mäletan siiani, kuidas ta võttis taskust kutse õppimiseks Haagi rahvusvahelise õiguse akadeemias. Nime taga oli koht tühi. Tunkin kirjutas sinna minu nime. Kui mind poleks lubatud minna, siis poleks seda kohta saanud ka keegi teine. Väljasõiduluba ootasin aga viimase minutini. Päev enne polnud mul veel luba, kuid reede hommikul helistas Tunkin asevälisministrile ning laupäeva hommikul juba lendasin. Tänu Tunkinile olen elus palju saanud. Tema asemele sain hiljem 1995. aastal Rahvusvahelise Õiguse instituudi korrespondentliikmeks ja 1999. aastal täisliikmeks. Järgmine kord, kui mul olnuks võimalus Prantsusmaale minna, mind millegipärast enam ei lastud.

Te olete eluaeg tegelenud rahvusvahelise õigusega. Kas sellise teema uurimine tollal N. Liidus keeruline polnud?

Keeruline on see igal pool. Samas oli Nõukogude Liidus selle ala spetsialiste palju, hiljem oli minu osakonnas Moskva ülikoolis 20 teaduste doktorit. Niisugust kontsentratsiooni pole kuskil maailmas. Suurbritannias on praegu kokku kaheksa rahvusvahelise õiguse professorit. Oma kandidaaditöö kirjutasin Haagis riigi siseõiguse ja rahvusvahelise õiguse vahekorrast. Võrdlesin Prantsuse, Hollandi ja Saksamaa õigust. See töö oli tol ajal väga abstraktne, kuid sai tähtsaks, kui Nõukogude Liit hakkas oma piire avama.

Ja te ei võrrelnud oma kandidaaditöös N. Liidu seadusi rahvusvahelise õigusega?

Üks peatükk oli Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaade seadustest. Aga sellest polnud suurt midagi kirjutada, sest suletud ühiskonnal on rahvusvahelise õigusega vähe pistmist. Muide, kirjutasin oma töö nii, et mul ei tulnud pähe Marxi ja Leninit tsiteerida, mida hiljem Moskvas kateedris ette heideti ning mistõttu pidin töö mõne päevaga uuesti ümber trükkima ja tsitaadid sisse panema.

Kui Gorbatshov võimule tuli, töötasite ühe tema nõuandjana?

Olin tollal ainuke rahvusvahelise õiguse professor, kes oli veel kaugel pensionieast. See oli minu jaoks võimalus, sest juhtivatelt kohtadelt saadeti eakad professorid pensionile. Mina töötasin inimõiguste alaste seadustega. Kriminaalseadusandlus puudutas poliitvangide vabastamist ja nendelt liikumiskeelu võtmist. Teiste hulgas ka akadeemik Saharovi. Varem ma inimõiguste teemaga otseselt tegelenud polnud, sest need, kes seda asja ajasid olid kas ÜRO-s või vangis.

Teine oluline seadus, mille projekti kirjutasin 1988. aastal ühe päevaga, oli inimeste liikumisvabadust, riigist välja- ja sissesõitu puudutav seadus. Kaks aastat hiljem võeti see seadus juba hoopis kehvemal kujul vastu.

Selle seaduse arutamise ajal, kui töötasime Ülemnõukogu presiidiumis, tahtsin ÜRO eksperdina Genfi sõites ka oma naise kaasa võtta. Naisele ei antud aga välispassi ehkki diplomaatidel oli õigus naine kaasa võtta. Töökomisjonis oli ka üks KGB välisviisade osakonna OVIR-i inimene. Ütlesin talle, et see on ju absurdne, et kontrollin ÜRO juures ise teisi riike, et nad seda seadust täidaksid ja ma ei saa oma naist kaasa võtta. Järgmisel päeval sai naine passi.

Mõni päev hiljem oli samas komisjonis sama OVIR-i töötajaga huvitav juhus. Ta tahtis midagi omalt poolt peale suruda, kuid üks töölisest parlamendiliige käratas, et kes ta üldse on. “Mina olen parlamendi liige, aga teie KGB kindral. KGB ja gestaapo on ühesugused ning gestaapo juba on kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutatud ning varsti kuulutame ka KGB. Ja teie hakkate mulle midagi ette kirjutama! Seiske püsti, kui minuga räägite!” OVIR-i mees lahkus.

Kas te suhtlesite tihedalt ka Gorbatshoviga?

Kuni 1990. aastani. 1989. aastal istusin instituudi nõukogu koosolekul, kui Gorbatshov mulle kaks korda helistas. Nõukogu istung peatati kinni, läksin välja, rääkisin Gorbatshoviga ning see pool tundi akadeemikud istusid ja ootasid.

Kõige suurem teema, millega toona tegelesin, olid Kuriili saared. Gorbatshov kasutas minu ettevalmistatud materjale 1990. aasta kevadel Jaapani visiidil käies. See oli ainuke kord, kui Gorbatshovi käest kiita sain.

Kõik lõppes 1990. aasta sügisel. Siis olid Leedu sündmused ja sanktsioonid Leedu vastu, Eduard Shevardnadze läks välisministri kohalt erru. Konservatiivsed jõud olid jõudnud end organiseerida ning Gorbatshovi poliitika polnud enam nii liberaalne.

Gorbatshovi ajal hakkas Nõukogude Liit esimest korda juriste tõesti nõuandjatena kasutama. Arvan, et hiljem, kui Londoni ülikool valis mind sajandi professoriks, oli oluline, et töötasin Gorbatshovi juures.

Olite 1988-1992 ÜRO inimõiguste komitee liige kui Nõukogude Liidu esindaja – st veel siis, kui töötasite juba Tallinnas asevälisministrina?

Ma ei olnud Nõukogude Liidu esindaja, vaid mind oli isiklikult sinna valitud. Mulle ei öeldud ette, mida seal tegema pean. See kõlab ehk enesereklaamina, kuid ühe oma esinemisega komitees, kui arutati Vietnami aruannet, panin nn pommi plahvatama. Vietnam oli Nõukogude Liidu sõber, aga ma küsisin nende esindajalt Vietnamist väljasõidu kohta ja sellest lähtuvate inimõiguste täitmise kohta. Selle peale kutsuti Hanois Nõukogude Liidu suursaadik välja. Asi lõppes sellega, et välisminister Eduard Shevardnadze laskis Vietnani sõpradele öelda, et Müllerson pole ÜRO-s Nõukogude Liidu, vaid iseenda esindaja. Shevardnadze lisas aga, et ärge Vietnami sõpradele öelge, et see, mida Müllerson ÜRO-s rääkis, oli täitsa õigus.

1991. aastal tulite Tallinna asevälisministriks?

Kõigepealt kutsus Arnold Rüütel mind Tallinna osalema ühe põhiseaduse muutmisega tegeleva organi – see polnud veel Põhiseaduslik Assamblee – juurde tööle. Käisin kord nädalas Tallinnas. Arutasime kodakondsuse, vene sõjaväelaste küsimusi: mida teha, kui Eesti iseseisvaks saab? See oli tollal veel küllalt abstraktne arutelu.

Kui palju lõpuks nii läks, nagu siis arutasite?

Ei läinud muidugi täpselt nii. Eriti kodakondsuses – siis oli arutelu all null-variant ja mõtted olid ettevaatlikud.

Kui palju teid Moskvas kasutati kui Eesti esindajat?

See oli täitsa null. Olin seal ikkagi kui rahvusvahelise õiguse asjatundja. Eesti küsimust aga vaadati siis kui riigisisest, aga mina tegelesin välisriikidega.

Asevälisministriks kutsus teid Lennart Meri?

Olen Merile tänulik, et ta kutsus. Meri ütles siis väga huvitavalt: kui tulete, võite oma karjääri täielikult murda, aga igavaks teil siin ei lähe. Igav ei olnud siin kuidagi.

Tulite 1991. aasta algul, kui Eesti veel polnud taasiseseisvunud. Mida välisministeeriumis siis tehti?

Enne augustiputshi oli võrdlemisi rahulik töö. Töötasin edasi ka ÜRO-s. Kasutasin ÜRO kogunemisi osalemaks muudel konverentsidel, mis huvitasid Eestit – Eestil polnud raha, et igale poole minna. Näiteks Genfis CSCE nõupidamisel osalesin Rootsi ja Shveitsi delegatsiooni koosseisus. Kasutasime niisugust poolsalajast võimalust, et sisse saada kohtadesse, kus meid veel avalikult kõik ei tunnustanud. Sama tegi ka välisminister Meri. Tegime nii oma kihutustööd Eesti iseseisvuse tunnustamise saavutamiseks. Mäletan, kuidas 1991. aasta suvel Genfis Vene välisminister Kozõreviga sellest Prantsuse Bastille’i vallutamise vastuvõtul rääkisime. Ukraina välisminister toetas mind Kozõrevi ees, et Venemaa tunnistaks Eesti õigust iseseisvusele.

Mida te putshi ajal ja järel tegite?

Putshist kuulsin hommikuvõimlemist tehes ja arvasin algul, et see on nali. Toompeale tööle sõites jätsin auto alla Kapi tänavale, et äkki ei saa pärast enam autoga tulema. Kolm päeva olin Toompeal. Muu hulgas helistasin Kozõrevile, et uurida, kuidas seal on. Paljud ei tahtnud Moskvas tol ajal minuga rääkida, aga kui putsh läbi sai, olid kõik justkui putshi vastu olnud.

Kui Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu esindajad taasiseseisvumise väljakuulutamise asjus olid põhimõtteliselt kokkuleppele jõudnud ja oli vaja selle kokkuleppe sisu täpselt vormistada, siis aitasin deklaratsiooni lõplikult formuleerida.

Siis sõitsime Rüütli ja Indrek Toomega Moskvasse Jeltsinilt ja Gorbatshovilt Eesti tunnustamist nõudma. Põhiline, mida saavutasime, oli Jeltsini ukaas Eesti tunnustamise kohta. Mina kirjutasin selle dekreedi sealsamas laua nurga peal, sest ühtegi juristi neil parasjagu käepärast polnud. Kozõrev ütles, et las Müllerson ise kirjutab selle Eestile valmis. Jeltsin veel naljatas, et nagu parteisse astumise soovitus, et ise kirjutad valmis, soovitaja annab ainult allkirja.

Kui oluline see ukaas oli?

Juriidiliselt ei tähendanud see ukaas hetkel mitte palju, kuid poliitiliselt oli see väga tähtis. Jeltsin oli siis juba valgel hobusel Kremlisse minemas ning see ukaas tähendas palju Gorbatshovile, kui Nõukogude Liit Eestit mõne nädala pärast tunnustas. Enne Jeltsini ukaasi oli Eesti iseseisvust tunnustanud vaid Island, kuid selle järel hakkasid seda tegema kõik riigid üksteise järel.

Eesti iseseisvuse tunnustamisel oli sel ajal ennetav tähendus, sest Eesti ei olnud 24. augustil 1991 veel iseseisev. Nõukogude väed olid sees, Tallinnas Dvigateli tehasesse ei pääsenud faktiliselt Eesti juhid sisse.

Teile heidetakse ette, et 1980-ndate aastate lõpus kaitsesite pigem Moskva kui Eesti seisukohti. Et te ei tunnustanud Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu.

Teadlasena tegelesin globaalprobleemidega ning Venemaa muutumine nn normaalseks riigiks oli maailma mõttes tähtsam. Seepärast ma ei mõelnud ka Eesti asjadele nii väga, kui iseseisvumise protsess pihta hakkas. Mind huvitavad ka praegu rohkem maailmaprotsessid. Eesti on küll väike ja armas ja ma tahan teda aidata, kuid teaduslikult pole Eesti kunagi mu eriliseks huviobjektiks olnud. Eesti suhtes olen pigem praktik. Nüüd, kui Eesti on astumas Euroopa Liitu, on Eesti ka laiemalt vaadates huvitav – lähtudes Euroopa Liidu laienemise protsessist.

Mis puutub Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollidesse, siis arvasin toona ja nüüdki, et määrav polnud nende olemasolu, vaid see, mis Eestiga praktiliselt tehti. Nõukogude Liidu okupatsioon oleks olnud ebaseaduslik, kuritegelik ka ilma vastavate kokkulepeteta Saksamaaga. Teisest küljest aga, isegi kui mul olid lahknevused mõnede Eesti poliitikutega MRP küsimuses, siis kas see peaks olema 10 aastat hiljem otsustavaks teguriks otsuste juures.

Kui olen praegu parim kandidaat õiguskantsleri kohale, siis kas mõned mineviku seisukohad peaks mind praegu segama? Eesti on küll väike, kuid ei pea olema väiklane. Eesti kannatuste tõttu on siin paljudel kompleksid, kuid see ei tohiks mõjutada praeguseid poliitilisi otsuseid. Otsustama peab minu arvates ratsionaalselt.

Elate Londonis, olete Londoni ülikoolis tunnustatud professor. Miks tahate Eestisse tulla?

Võib ka nii võtta, et Londonist Eestisse isegi õiguskantsleriks tulek on karjääris tagasiminek, aga otsin uut väljakutset. Olen kirjutanud kokku sadu teaduslikke artikleid ja raamatuid ja kui kirjutan neid veel juurde, siis see ei anna mulle endale enam midagi uut. Eestisse olen mõelnud tulla hiljemalt siis, kui Inglismaal pensionile jään, 65-aastaselt. Tuleksin varemgi, kuid pole Eestis siiani leidnud kohta, kuhu tulla ja õiguskantsleri ametikoha peale ma ise ei tulnud. Ma ei kaota midagi, kui ei saa õiguskantsleriks, sest Londonis professorina võin ikka jätkata. Kuigi mu naisele ja just nooremale pojale meeldib Eestis ning emagi elab siin, tekitab kolimine ka raskeid küsimusi. Eelkõige noorema poja haridus, sest ta õpib Inglismaal väga heas ja kallis erakolledzhis, mida õiguskantsleri palgast talle lubada ei saaks. Usun siiski, et Eestis on võimalik leida ka pojale sobiv kool, kasvõi Tallinna inglise kolledzh.