Toomas Raudam arvestab väga tõsiselt modernismi kogemusega. Ta on Eesti üks modernsemaid prosaiste. Tema stiil ei taotle ainult verbaalset vahetu lausumise adekvaatsust, vaid inimese eneseväljenduse kõigi tasandite eheda terviklikkuse tabamist.

Raudami eelmises romaanis ”Jaa” elavad ”väikesed inimesed” ja kirjandus intuitiivses teineteisemõistmises ja -mõjutamises. Romaani situatsioonid on vahel kohutavad, vahel võõrastuseni tundelised, kuid äärmusi ähmastab vankumatu huumor, kirjaniku püsihoiak – ah, ärge kartke!

Raudami teostes on suur roll armastusel, inimlikul lähedusel, perekonnal, triviaalsel reaalsusel (kuigi ta pole mingi realist). Tema teoste taustal joonistuvad välja unikaalsed väikelinna-motiivid. Ent kogu oma ”väiksusest” hoolimata kirjutab ta sihipäraselt ”suure” kirjanduse konteksis. Maailmakirjandus ei tähenda tema juures ennastupitavat pretensiooni ega perifeeriate tähtsustamist. Ta lihtsalt on seal kusagil – üks väikeses keeles kirjutav, väga kitsas ringis tuntud hea kirjanik.

NUTTEV KAFKA. Ja selline kirjanik avaldas jutukogu ”Miks Kafka nuttis?” Raudam: ”Mõtlesin, et võtan Kafkalt mõned dramaatilisemad episoodid ning kruvin nende ümber oma lood. Kuid mitte see pole tähtis.”

Aga mis siis on tähtis? Eks ikka kirjanduse ja inimlikkuse vahekorra küsimus, mida ta arendas juba 1980-ndatel suurepärastes novellilikes esseedes Carrollist ja Proustist. Erakordsetes kirjanikes tahetakse näha ebainimlikkust loomeallikana, Raudam jälle näeb inimlikku põhjuslikkust ka ebainimlikkuses.

Selles mõttes on ta äge ”libidoloogide” (Deleuze’i/Guattari ”Kafka. Väikese kirjanduse poole”) vastane, neil otsib teooria alati rakendusobjekti, millele järgneb isiksuse anastamine. Raudam näeb Kafkas inimest, kes vististi lihtsalt kirjutas (mõtles) end surnuks, ta näeb Kafka tekstides nii vaimusuurust kui kinnismõtteid, mis viisid eraldusse. Kafka eitas, pelgas ja vältis teatud eluvõimalusi teadlikult oma klassiku tulevikku rajades.

Kafka tekstid on tõepoolest hämmastavalt ebaisikulised, tema tegelased üleinimlikult pretensioonikad – kuid see on puhas kirjandus, metafüüsiline ponnistus. Aga aines on inimlik.

INIMLIK RAUDAM. Raudami laenatud episoodid täituvad tõrgeteta uue reaalsusega, muutuvad raudamlikeks ja kõnelevad kaude nüüd juba Kafkast. Kuid lugedes võib va klassiku ka vabalt ära unustada, näha vaid Raudamit, haarata kohe ka ”Jaa” järele, võrrelda, süüvida Raudami kirjanikuolemuse pidevusse. Või siis hakata uurima, mida on Kafkal Raudami kohta öelda (midagi on, kuid jutt läheks pikaks). Meie kirjanduses ujub kohe välja ka oluline ent viirastuslik tajukategooria ”kafkalikkus” – totalitaarse ängi allegooria, üldse modernse kirjanduse tähistus (vt Hasso Krull. Kafka eesti kirjanduses. Millimallikas. Vagabund 2000. lk. 75-89; Raudam Krulli teoreetilist alust ei jaga, küll aga ilmselt ta selgitust).

Raudami lähenemine peaks selle lõplikult maha matma. ”Kafkalikkus” neeldub Raudami kirjutatusse, esiplaanile tulevad meile lähedased vitaalsed ja terviklikud tegelased. Ühtäkki muutub erksalt huvitavaks igapäevane koloriit, ilmnevad omapärased kõrvutused ja koguni sotsiaalne literatuursevõitu satiir, terav, aga inimlikult pisarais naer laseb üle saada õudusel. Vahel muutub Raudami niigi pingeline stiil ülipingeliseks, kui kirjanik jääb süüvima elu ja kirjanduse suisa erootilistesse vahekordadesse, kujutlusvõime ja kujunditaju suhtestamisse jne. Kuid suuremalt jaolt on see kogumik võitmatu elurõõmu (-tahte, -jõu) ja inimliku läheduse raamat – kõik seepärast, et Kafka kunagi nuttis.