Kjell Westö, uus Thomas Mann?
Soomeroosti kirjaniku Kjell Westö (1961) rootsikeelne romaan “Vådan av att vara Skrake” ja sama teose tõlge soome keelde “Isän nimen” võitis äsja, kui enimmüüdud romaan, Akadeemilise raamatukaupluse alternatiivse Finlandia kirjanduspreemia. Ajalehe “Helsingin Sanomat” andmetel oli Westö ka Rootsis möödunud kuu enimmüüduim autor.
Miks teos peaks eestlasi huvitama, kostub küsimus. Sest see on romaan ajaloo mõistmisest. Ta laotub lugeja ette otsekui linateos, kus minevik põimub olevikuga soomerootsi suguvõsa kolme põlvkonna meeste kaudu. Romaani lugemine annab kogemuse järjepidevusest. Sugupõlved vahelduvad, lood jäävad. “Ma tahtsin kirjutada lugu isade ja poegade vahelistest suhetest, “ütles kirjanik Eesti Päevalehele.
Kolm põlvkonda
Skrake suguvõsa mehi vaevab tunne, et saatus pole nende suhtes õiglane.
Vanima, rikka ärimehe Bruno Skrake sundmõte on jõukus. Tema kirjanikust boheemlase poja Werneri sundmõte on vasara heitmine üle 60 meetri ja kalapüük. Bruno pojapoeg, jutustaja Viktor, on huvitatud ennekõike naistest (mis on ka tema vanust arvestades loomulik). Oma isast ja vanaisa lugusid rääkides avastab ta, et tunnete ja unistuste koha pealt ei ole saja aasta jooksul midagi muutunud.
Kjell Westö Soome on üsna patriarhaarne maa ning Bruno Skrake karm ja konservatiivne mees, kes kogu elu ootab oma pojast elutöö jätkajat. Kõik katsed siduda poeg Werner äriga aga luhtuvad. Werner juhib 1952 a. olümpiamängude ajal autot, mis veab Soome esimest Coca- Cola laadungit. Sõidust tehakse suursündmus; isa Bruno ja tema ameeriklasest kaubanduspartner soovivad, et roolis oleks firmajuhi poeg. Kuid Werner põrutab pealtvaatajate nähes vastu puud.
Karile jookseb ka teine katse kindlustada endale majanduslik heaolu. Kuuekümnendate alguses pakub inglasest sõber Wernerile rikastumisvõimalust popcorne valmistades. Werner paneb küll maisiseemned potti ja lisab õli, kuid unustab kaane peale panna ja lugu lõpeb on tragikoomiliselt.
Poegade mäss
Werneri elueesmärk on protest, samas hindab poeg end isa väärtushinnangute kaudu, isa nõudmiste ja arusaamade kaudu õnnestunud elust. Werneris kujuneb tunne, et ta pole isa armastuse vääriline. Vanema tingimusteta armastuse korvab küll ema Maggi, kuid tema hääl pole romaanis määrav. Küll aga avab ta muusika kaudu Wernerile loovuse võimaluse.
Kirjaniku sõnul võlus teda ennast Werneri suutlikus säilitada isemeelsus, olla “mina ise”. “Werner on täiesti teistsugune isa kui Bruno, ta annab poeg Viktorile, kellest saab hiljem ajakirjanik ja kirjanik, võimaluse olla vaba. Viktor saab areneda nii nagu ta tahab. Vabadus on juba nii suur, et ta hakkab taga igatsema traditsioone.” Romaani lõpus ütleb Viktor: “Werner õpetas mind nägema kevadet ja suve, piiri-aegu......isale meeldis, kuidas piirkuud rikkusid kõiki kokkuleppeid ja heitlesid ühest äärmusest teise – nagu elugi teeb.”
Ajaloo vaatamine lahtiste silmadega
Kjell Westo ütleb, et ta oleks tahtnud oma romaanis minna sügavale vanaisa Bruno noorusaastatesse (1930- 40ndad) ja Teise maailmasõja aega, vaadelda sellest johtuvaid traumasid. “Kuid ma pole selleks veel täiesti küps, sest see aeg sisaldab valusaid, lahtirääkimata asju.”
Romaani lõpus mõistab Viktor, miks vanaisa oli nii karm. Vanaema Maggi jutustuse kaudu mõistab ta, kuidas sõda ja vägivald purustasid noore mehe unistused “...Bruno läks teiste sõtta, läks võitlema sellise asja eest, millesse ta ise ei uskunud,” ütleb vanaema.
Kirjanik ütleb oma romaani kommenteerides, et tema töö on olnud vaistlik, kuid isiklik. Romaan andis talle suguvõsa, mille lugude kaudu vahendatakse nooremale põlvkonnale ühist ajalugu.
“Minu oma suguvõsa vaikis. Minu vanematel oli valus rääkida. Nende isad said sõjas surma, kui nemad olid alles lapsed. Nad on avanenud alles nüüd, kui nad on üle kuuekümne. Ajalugu peab õppima lahtiste silmadega vaatama, kuid enne peab selle aste astmelt läbi uurima.”
Romaan loob Viktori jutustuse kaudu perspektiivi noore põlvkonna ellu. Põlvkonna, kelle arengu juurde kuulub ka minevikku tagasivaatamine. Kokkuvõttes on romaan urbaniseeruva inimese ajalugu, mis meenutab Thomas Manni suguvõsaromaani Buddenbrookid (1901), kus korduvateks teemadeks on üksikisikute, suguvõsade ja sajandi allakäik, andes peituv deemonlikkus ja omapärane surmainstinkt.
Taust: Westö kirjanduslik läbimurre toimus novellikoguga “Utslag” (1989), (soomekeelsena Merkitty), järgmisel aastal tõusus teos Finlandia kirjanduspreemia kandidaadiks. Teine novellikogumik oli “Fallet Bruus”(1992) ja soomekeelsena Tapaus Bruus (1993). Esimene luulekogu “Tango Orange” ilmus 1986 aastal, kui kirjanik oli 25-aastane. Sellele järgnes Epitaf över Mr Nacht (1988) (Järelhüüe surnud inimesele) ja Avig- Bön (1989) (Tagurpidi- palve)
Westö esimene romaan “Drakarna över Helsingfors”, soomekeelsena Leijat Helsingin yllä (1996) esitati ka teater Viiruses näidendina. Rezissöör Peter Lindholm teeb hetkel romaanist rootsikeelsest filmi. Möödunud aastal ilmunud romaan “Vådan av Att vara Skrake”(kirjastus Söderströms) soomekeelsena Isän Nimen (kirjastus Otava) oli Finlandia kirjanduspreemia kandidaat.
