Ma ei usu, et Rein Põder oleks eriti populaarne kirjanik, ehkki asjatundjate tasandil on ta saanud tunnustuse osaliseks. Kindlasti aga on tal oma kindel lugejaskond. Ta kirjutab väga palju naistest, kuid mitte argimehelikult agressiivsel moel, vaid pigem hingelises võtmes – siseelu, naiselikku tingitust ja paratamatust aimates.
Põdra teostes on palju viiteid hingede rändamisele ajas ja ruumis, ümbersündidele, amanistlikule elutunnetusele. Ta on nii mõnigi kord loonud rahvusmütoloogiate motiive kasutades küllalt isikupäraseid fiktsioone rekonstrueerinud teostes kauge mineviku õhustikku. Seejuures on ta n-ö. sõnadega maalija, kuidagi väga vintske ja tohutult järjekindel stilist, surudes lugeja oma järjekindlusega nagu nurka, kus paljud kipuvad haigutama. Pealegi hinnatakse põhimõttelist hingelisust praegu vanamoodsaks.
RÄNNUMEES. Viimase romaani pealkiri ajab ilmselt lugejad segadusse. ”Hula” tähendab minu mäletamist mööda vist maoori tantsu, vahest mingit rituaaligi. Siin on see aga lihtsalt ühe laeva nimi.
Autor kasutab selles romaanis imehästi ära oma kirgliku rännumehe kogemused ja tohutu lugemuse.
Põder on hariduselt okeanograaf, kes on teinud kaasa kolmel rahvusvahelisel mereekspeditsioonil ja tunneb hästi merd nii teadlase, ajaloohuvilise kui rändurina. Ta armastab mägesid ja on kogenud maastikel. ”Hula” on igapidi reisiromaan ja Põder on siin oma eeldused suurepäraselt kirjanduseks vorminud.
ROMAAN JAOTUB KOLMEKS AJATASANDIKS. XVII sajandil viib saatus noore hollandi kartograafi Joni uusi Põhja mereteid otsivale retkele, 1960-ndatel osaleb okeanograafiatudeng Enno rutiinsel rahvusvahelisel mereekspeditsioonil ja 10-15 aastat hiljem viibib sama mees Tele hüüdnime all (tuletatud Odysseuse pojast Telemachosest) nõukogude turismireisiga Kreekas.
Tegelased on teineteise reinkarnatsioonid, kes kogevad ajuti vastastikku mälupilte ja keda võib vabalt tõlgendada autori alter egona, ehkki viimane pole lugedes oluline. Romaanis on omajagu armastuseigatsust.
Enno ei suuda taluda hingelise läheduse kokkupõrget füüsilise egoismiga nagu ka vastupidist situatsiooni, jäädes tasakaalutuks. Tele aga elab läbi täiusekogemuse, kuigi turismigrupi situatsioon on labasevõitu frivoolne. Jon kogeb täiust amanistlikus keskkonnas, kus ta on juhuvõõras, kodus aga elab miskitmoodi mugandudes napilt üle rängima kriisi. Niisiis ikka põdralik hingede ränd ja nägemuslikud läbilöögid, ent seekord on rändamise motiiv totaalne, võimas, eriliselt veenev.
Siin muutub igasugune rändamine terviklikuks, hulka seoseid ja kattuvusi pakkuvaks seisundiks. Hollandlaste mereretk arktilise jääpiirini ehk ”mere kopsuni”, sealsete rannamaastike motiivid, algeline tööndus, kohtumised, sundtalvitumine, jäised piinad ja õudused – kõik see põhineb suurelt jaolt lugeja kompetentsil, kuid kirjeldused on pagana ehedad, karakterid usutavad.
”Hula” on Põdra parim ja üldse kõrgetasemeline romaan, kus on stiili kaunidust, köitvat intelligentsi, pinget ja müstilise kogemuse hõngu.
