Tütrest lahutatud isa kaebas Soome kohtusse
17. august 1998 on Aimar Kajarile meelde jäänud õudusunenäona. Talle helistati lasteaiast, et ta endine elukaaslane on koos longerouimas soomlasega tirinud nende viieaastase tütre taksosse ning kihutanud sadama suunas.
Piirivalve abiga pidas isa naise sadamas kinni. Ema ja laps toimetati politseijaoskonda, kuid olukorra selgitamise ajal suutsid nad taksoga põgeneda. Kajari mäletab, kuidas ema tugevas haardes tütreke teda appi kutsus. Ta ei läinud last jõuga vabastama.
Sealt algas isa kohtutee Soomes ja Eestis.
EELLUGU. Irene Loit ja Aimar Kajari elasid vabaabielus paar aastat. Helene sündimise ajaks, 3. septembriks 1992 oli naine mehe juurest juba ära kolinud. Ometi hoolitses isa tütre eest ka imikuna, last hoidsid mõlemad vanemad vaheldumisi.
1994. aasta novembris teatas Irene oma otsusest minna ajutiselt Soome tööle. 3. veebruaril 1995 sõlmisid vanemad kirjaliku kokkuleppe, et tütre kasvatamine jätkub võrdse osalusega, nii et Helene elaks umbes kuu aega Soomes ja kuu aega Eestis. Kolm aastat elaski Helene vaheldumisi isa ja ema juures. Eestis käis ta lastesõimes ja lasteaias, siin oli tal palju sõpru. “Oled maailma parim isa!” – sellise sisuga kirju Irenelt hoidis mees algul alles kui tunnustust, praegu aga on neist saanud tõestusmaterjal tema kasuks.
“Meie ellu kuulusid teatrid, loomaaed, rattaretked, ka välisreisid Rootsi, Taani Legolandi ja safariparki,” räägib Kajari. Selle kõrval kerkib isa silme ette sageli pilt lapse üksluisest elust väikelinnast Soome ääremaal. “Ta lihtsalt seisis üksipäini keset naabri hoovi,” meenutab Kajari reisi tütre elupaika koos Eesti sotsiaalhooldusametnikega.
Nende ametnike otsus lõpeb kokkuvõttega: oleme veendunud, et Helene peab kasvama isa juures. Juba viieaastasena oli Helene isa palunud: ära vii mind Soome tagasi.
Kajari rõhutab, et tema sooviks ei ole tütart emast lahutada, vaid säilitada Helene seos oma isaga ja sünnimaaga. Irene ei ole halb ema, aga ta on ehitanud oma elu üles suhetele erinevate meestega, kirjeldab Kajari. Enne temaga kohtumist oli Irenel poeg esimesest suhtest, mis võimaldas tal lastekodust lahkuda. Soomes on ta sünnitanud kolmanda lapse. Ka selle lapse isaga ei ela ta enam koos. Kõik lapsed kasvavad ema juures ning lastetoetused moodustavad naise elatisraha. Tööl ei ole Irene mehe teada iialgi käinud.
KOHTUTEE. Tallinna Linnakohtusse viis Kajari hagi lapse elukoha määramiseks peatselt pärast lapse vägivaldset äraviimist, 28. augustil 1998. Eelistungini jõudis asi 4. märtsiks 1999. Möödus veel kolm kuud ja 14. juunil peatas kohtunik menetluse, “kuni selgub, millise riigi kohtu pädevusse asja lahendamine kuulub.”
Isa advokaadi esitatud erikaebuse peale jättis ringkonnakohus 12. novembril linnakohtu määruse muutmata ning soovitas kolme Eesti Vabariigi kodaniku perekonnavaidlust lahendada Soome kohtus.Aga selleks ajaks oli Soome kohus väikese eesti tüdruku juba emale määranud. 9. juunil 1999 peetud istungil Kokemäe linnakohtus osales küll isa koos advokaadi ja tema hoolitsust lapse eest tõendanud tunnistajatega, kuid kohus arvestas eeskätt kohaliku sotsiaalkomisjoni otsust. Selle aluseks on emalt saadud ühekülgne, isa süüdistav teave. Isa ei võtnud Soome pool üldse jutule. “Meil on muidki tegemisi,” tõrjusid teda sotsiaalametnikud. Kajari kinnitusel ei arutatud kohtus sõnagagi lapse huvisid ja arengut, ei kaasatud psühholooge ega pedagooge. Kokemäe kohtu otsuse on jõusse jätnud ka Soome teise astme kohus.
Tänaseks on Harjavalla linna sotsiaalosakonna ettepaneku alusel määratletud ka isa ja lapse kohtumiste kord. See sarnaneb vangi külastamisega: kaks korda kuus 6 tundi korraga sotsiaalametniku juuresolekul sotsiaalmaja kohtumistoas.
VÕIMETU RIIK. “See juhtum näitab, et rahvusvahelisel tasemel ei ole Eesti võimeline oma laste õiguste eest seisma,” leiab Eesti Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm.
Soome ja Eesti vahel ei ole kahepoolset kokkulepet riikide kohtute kompetentsi kohta rahvusvahelistes asjades, mis puudutab lapse hooldust. Soome sai seetõttu oma otsust langetada rahvusvahelise eriõiguse üldpõhimõtetele toetudes, lapse hoolduse ja külastusõiguse seaduse kohaselt. Ent ka sel juhul on Soome kohtul õigus menetleda asja ainult juhul, kui lapse alaline elukoht on Soomes. Kohus ei arvestanud tõendeid selle kohta, et nii see ei ole.
Tallinna linnakohus eksis kohe alguses, kui jäi ootama Soome poole käitumist, kinnitab Tamm, sest Eesti Vabariigi põhiseadus tagab Eesti kodanikule õiguse taotleda abi Eesti kohtult. Samuti leiab Tamm, et kohtumenetlus, mis lähtub lapse huvides, peab olema palju kiirem. “Perevaidlused on lastele väga valusad ja kohus peaks olema nende lahendamiseks viimane samm. Eestis aga jääb kõik see, mis peaks tegema ära lastekaitsesüteem, kohtu teha. Ka kohtud lükkavad pereasjad tihti tahaplaanile,” leiavad lastekaitseametnikud. Helene on juba kaheksa aastane ning suur osa tema elust on möödunud isast ja sünnimaast kaugel.
ÜKSI KAHE RIIGI VASTU. Nagu veetilk uuristab kivi, on Aimar Kajari visalt ajanud oma õigusi. Esimeseks võiduks oli see, et möödunud aasta detsembris esitas justiitsministeerium riigikogule ettepaneku kõrvaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastuolu põhiseadusega.
See vastuolu andis võimaluse jätta Eesti kodanike vaidlus arutada Soome kohtule põhjendusel, et Soomes oli asja menetlus algatatud kiiremini kui Eestis.
Teiseks vaatas Tallinna ringkonnakohus tänavu 18. jaanuaril uuesti läbi Tallinna linnakohtu viimase määruse, tühistas selle ning saatis kohtuasja linnakohtusse tagasi. Eelistung tuleb mais.
Kolmandaks kaebas Kajari Soome riigi mullu 4. detsembril Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
Isa ütleb, et tema eesmärgiks ei ole kedagi võita, vaid oma tütrega koos olla.
Nende aastate jooksul on ta leidnud mõistmist ja abi Põhja-Tallinna sotsiaalosakonnalt, Tallinna sotsiaalametilt, UNICEFi Eesti komiteelt, Eesti Lastekaitse Liidult, lasteabikeskuselt, sotsiaal- ja justiitsministeeeriumilt ning tänab kõiki osavõtliku suhtumise eest.
