“Verevennad” ajasid lati kõrgele
Muusikal on tänamatu zhanr. Kallis ja vaevanõudev, riskantne pealekauba – nii Eestis kui ka muusikalide mekas Broadwayl.
Ameerika muusikali elav legend Stephen Sondheim kurtis möödunud aasta märtsis oma 70. sünnipäeva eel New York Times Magazine’is: ”Tänast Broadwayd valitsevad vanade muusikalide taastuslavastused ja puhas tehnitsistlik kommerts. “Lõvikuninga” pileteid müüakse aasta ette. Perekonnad tulevad teatrisse nagu piknikule ja paratamatult süstitakse lastesse arusaamist, et see ongi teater – visuaalselt nauditav muusikal, menufilmi lavaversioon, mida käiakse vaatamas kord aastas. Aga sel asjal pole teatriga midagi pistmist. Pole parata, me elame kodruvkasutuse kultuuris.”
KAASAEGNE MUINASJUTT. Vanemuises kuu aega tagasi esietendunud Russeli “Verevennad” mõjub värskelt ja annab oma originaalsuses silmad ette vaat et maailma hitlavastustelegi.
Suureliselt see ju kõlab, aga kui maailmalavade paremad võimalused kõrvale jätta, siis tuleb Sondheimiga nõus olla: tänapäeva muusikal õilmitseb lamedatel stereotüüpidel ja tehnilistel lavaefektidel. Sisu naljalt muusikalist ei leia.
Eks “Verevennadki” ole lihtsalt üks kaasaegne muinasjutt, melodramaatiline lugu kahest vennast, kes imikutena üksteisest lahutatakse. Ja nagu muinasjutus ikka: ühest saab rikaste vanemate laps, teine jääb elama vaesesse perekonda. Ent lavastuse ideoloogid, kunstnik Ene-Liis Semper ja lavastaja Tiit Ojasoo on suutnud “Verevendadele” peale keerata vindi, mis teeb tartlaste vaatemängu nauditavaks ka neile, keda muusikalide läägus iiveldama ajab.
Tegelikult ei tahakski peaasjalikult just kunstnikuideest sündinud lavalisi lahendusi ja puänte üles lugeda. Sest Semperi iga uus idee mõjub omaette üllatusena, mis paneb huviga järgmisi ootama. Olgu vaid öeldud, et tegu on eesti muusikalilavastuste hulgas ühe originaalsema kunstnikutööga, mis lavastust sisuliselt ka kujundab ja veab.
Lisaks Semperi vaimukatele puäntidele sisaldab “Verevennad” teisigi üllatusi. Esimesest hetkest paneb end kuulama Kärt Tomingas. Selle laulva näitlejanna loomingus on Mrs Johnstone’i osatäitmine kindlasti märkimisväärne tähis – märk tõusujoones liikuvast arenguteest.
TOMINGAS ON JÕULISELT VÄLJENDURIKAS nii lauldes kui näideldes. Kui näitlejanna varasemad muusikalirollid olid sarmikalt ühenäolised, siis proua Johnstone’i puhul üllatas kõige enam Tomingase isikupära. Küpsemad toonid, leidlikud varjundid. Ja näitlejanna rõõm omaenese oskuste-võimete äratundmisest. Juba Tomingase pärast tasuks “Verevendi” kaema minna. Aga mitte ainult.
Vanemuise lavastust iseloomustabki ühtlane tase ja hea trupivaim, mistõttu mõjule pääsevad just näitlejate-lauljate tugevamad küljed. Vast ainult tantsijatelt oodanuks rohkem täpsust (professionaalsed tantsijad ju!).
