Raivo Trass paneb Pärnu teatrimaja suveks kinni

Miks teatrimaja näeb välja nagu oleks sinna hipikommuun elama kolinud? Me paneme esmaspäeval uksed terveks suveks kinni. Täna on lammutamise eelne pidu. Siis kolime kuu aega oma tehnikat välja.

Ehitajad tulevad peale ja selles müras ei saa ju keegi tööd teha. Oleme kogu aeg pidanud vaeva nägema, et amortiseerunud maja terve talv soe püsiks, vett oleks. Torustik vahetatakse ringi ja kõikide vanade suurte akende asemele pannakse pakettaknad.

Siia, kus me praegu seisame (Endla puhveti terrass), lüüakse kopp maasse. Siia tuleb 200-kohaline blackbox ning 80-kohaline restoran-kunstiklubi ja ventileeritav suitsuruum. (Trass vehib kätega nagu pöörane.) Suurde saali tuleb ka kohti juurde ning lõpuks saame ka senise väikese saali arvelt jalutusruumi vaate keskväljaku suunas. Teater saab ka sauna ja jõusaali, loodame, et pinda tuleb juurde. Kokku läheb renoveerimine koos laenuintressidega maksma 45 miljonit.

Miks teatripäeva ajal jäi selleks ajaks kavandatud pidu ära? Kas tõesti vanad ja noored ei suutnud 60-ndate teatrimaja avamispeo taaslavastamise iroonias kokku leppida? Kas te ei karda, et nad tõstavad nüüd peo ajal katuse pealt ära?

Ei karda. Sepo Seeman ja Tõnu Lensment on iga päev koos istunud ja seda pidu plaaninud. Tõotab tulla huvitav, kõik need bändid ja muu. Aga teatripäeva ajal oli jah nii, et noored ja vanad (Trass sealhulgas) ei saanud omavahel kokkuleppele. Vanad, kes asja mäletasid, tahtsid seda teatrimaja avamispidu teha tõsisemalt, aga sellise irves näoga, noored seevastu tahtsid täielikku kino teha. Me siis andsime alla, et tehke teie. Loodan, et parkett, mida külalistele meeneteks kaasa antakse, võetakse ikka sealt üles, kust direktor ette näitab.

Suveks, kui Pärnusse kõvasti publikut tuleb, on ju ilmne viga teater kinni panna. Kas siis uued mängukohad Rannasalongis, Tervise klubis, Ammende villas ja Vallikäärus rahuldavad publiku ja teatri vajadusi? Kas Endlast saab tõeline rannateater?

Suvi on remondi tegemiseks kõige parem aeg ja me mängime ju linnas edasi. Palju raskem on sügisel septembris-oktoobris, aga külalisetendustega saame ehk kulud tasa. 80-ndate aastate suved, kui Pärnu teater oli ainus, kes suvel mängis, ja teatripiletid olid Pärnus tõeline defitsiit, ei tule enam kunagi tagasi. Kindlasti on ka neid puhkajaid, kes on teatriskäijad, ja kui nad juba suvel Pärnus on, tulevad vaatama ükskõik millist etendust.

Nüüd tuuakse aga iga kuu maale paar-kolm suurt lääne artisti kolm korda kallima piletihinnaga kui teater. Igal õhtul toimub linnas midagi. Kultuurihaid on oma kullaaugud üles leidnud ja võistlevad omavahel ega arvesta sellega, et igapäevast kunstitegevust arendavad asutused ka töötavad.

Nõudlik kultuuritarbija tahab ju ikka parimat. Üle tuhande krooni suve peale aga kultuuri tarvis peres vaevalt kulutatakse. Vaatad lauluväljakul midagi ja Kiri Te Kanawat, ongi rahake otsas. Sõnalavastustel on väga raske kontsertidega rinda pista.

Ma just mõlesin, et järgmisel aastal peaks suveks kutsuma näitetrupid Pariisist, New Yorgist ja Argentiinast, kes mängiksid mitmes võõrkeeles huvitavat repertuaari. Saaks meiegi lääne esinejatega uhkustada. (Itsitab kavalalt.)

Mis imeväega õnnestus Reiusse Eesti rahva ajalugu läbi kahe aastatuhande vaatama saada 30 000 inimest? Möödunud suvel käis Kurgjal Eesti talurahva elupildikesi pakkuvat “Meil aia-äärne tänavas” vaatamas 10 000 inimest? Sel suvel on Kurgjal taas sama lavastus?

See hämmastabki. Ma poleks elus uskunud, et Kurgja etenduse külastatavus nii suur on, seal oli rahvast väikestest lastest vanuriteni, tuldi busside ja autodega – kaks parklat oli ääreni täis. Ühe teatri direktoriga me just vaidlesime, et kes need vaatajad on. Tema väitis, et siseturistid Tallinnast, mitte maainimesed. Minu arvates oli seal 80 % mittetallinlasi Läänemaalt, Tartumaalt ja kust veel iganes. Mina nimetan selliseid etendusi meeldetuletamiseks, teatraliseeritud kujul mälu värskendamiseks.

Reiu mängupaigaga vanal raudteesillal ja jõe kahel kaldal läks ka edukalt. Muidugi poleks ma üksi ilma Tõnu Oja ja Ahti Puudersellita kõiki neid sadade vabatahtlike ja sõdurite teise kalda liikumisi seada suutnud.

Mul on ennegi mängupaikade suhtes hulle ideid olnud. Vallikraavi äärde jõudsin ka mina, linnaarhitekt soovitas laste Munamäge. Tänavune suvelavastus, Pärnu 750. aastapäevaks mõeldud “Midagi päikese all ehk armastus kaubanduse vastu” mängitakse just siin maha. Siia tuleb sadam (Trass käivitab Vallikäärus taas Ïestikuleerimise kõrgpilotaaÏi), Vallikraavil hakkavad sõitma laevad ja siia kerkib 16. sajandi Pärnu minimudel koos kiriku, kõrtsi linnaväljaku ja majade koopiatega. Lavastaja Tiit Palu ei tee seda samuti üksi, vaid koos Tõnu Lensmendiga. Päevased mini-Pärnu tegemised korraldatakse eraldi.

Kas hansaaeg on nii moodi läinud, et Tallinnas ja Pärnus ehitatakse korraga linnamüüri äärde tolleaegset linnamudelit üles?

See on praegu lihtsalt õhus ja võib öelda, et moes. Keskaeg on alati inimestele meeldinud oma värvikirevuse ja omapäraga, aga nüüd on selle taaslavastamise kõrgaeg. Keskaja mood kestab oma kolm-neli suve.

Meie õnn on, et Pärnust on välja kasvanud dramaturg Mihkel Ulmann, kes valdab dialoogi, tal on hea käsi, sorav sulg, hea dramaatika ja hea kujutlus, ta oskab karakterit luua. Ehkki “Midagi päikese all” on rahvakomöödia, pole see niisama rõivaste ja naiste vahetamine – see on lugu armastusest kauplemise vastu. Lugu viib meid tagasi umbes 1550. aasta Pärnusse, kus kaupmehed üritavad vastastikku oma lapsi naita, ja näitab, mis sellest siis välja tuleb. Ärihuvid pole selles sugugi teisejärgulised.

Miks tegelete rahvusluse teemadega oma lavastuses ajal, kui see eriti populaarne ei ole? Nagu eestluse ajalugu Reius või Kurgjal?

Ma pean seda olulisemaks T‰ehhovi või Shakespeare’i lavastamisest. Nende lavastamist ei luba süda, hing ei luba, sest ma ei vaja seda. Teiste tööd vaatan huviga. Nad ei vaja seda, mida mina vajan, nad ei oska nii mõeldagi. Igale lillele on oma aas.

Kas me küsime enda käest, mis saab 20-30 aasta pärast? Mis keeles me tulevikus suhtleme ja mis impeeriumis oleme? Meie eneseteadvust on sada aastat – rahvuslikust ärkamisajast peale, kui eestlane avastas, et ta on ka isandate kombel tark ja rikas. Selles vaimus oleme elanud okupatsioonid ja sõjad, tänaseni välja, aga minu meelest sellest ei aita.

Ma ei tea, kas vajame praegu taas rahvuslikku ärkamist. Võib-olla 30-40 aasta pärast selgub, et meil pole rahvuslikku meelsust sellisel kujul tarvis? Võib-olla on parem õppida ära rootsi, inglise või prantsuse keel. Eestlane on rasketel aegadel püüdnud ohu eest ära põgeneda. Tahan öelda, et praegu on maailm lahti, pole vaja katku ega okupatsiooni. Mida me Eestiga peale hakkame, kui on uusi võimalusi, paremaid kohti. Milleks siis eesti vanemad, surnuaiad, kirjandus, teater?

Neli aastat Pärnu teatri eesotsas pole teile kerged olnud. Esimese tööaasta lõpus avaldas kollektiiv umbusaldust, siis valiti teid pealavastajaks tagasi, esimest korda koondati Pärnus näitlejaid?

Neli aastat tagasi oli veel teine Eesti. 1997. aastal oli palju nõukogulikku, vahepeal on meeletult palju muutunud meie meelsuses ja hinges. Oleme muutunud kinnisemaks, näeme teisi võimalusi, millest ei osanud enne mõelda. Näeme, et elu on veel keerulisem, kui tundus. Tänapäeva meeletus kultuurikonkurentsis peab sellise vormiga nagu repertuaariteater jätkamiseks olema sul hundi julgust ja rebase kavalust. Sa pead olema salakaval, siis lööd läbi. Käib meeletu trampimine närvidel, ajudel, maksal ja sapil, sellepärast, et see ruum, kus elame ja hingame, on liiga kitsas nendele, kes kõik püüavad kultuurikitse lüpsa.

Miks kuulute Keskerakonda?

Olen lihtliige, toetan programmi ja olen ülimalt passiivne ega sekku aktiivsesse parteilisse tegevusse. Minu arvates pole minu kohus mitte ainult valimistel hääletada, vaid õiendada vastu seal, kus tehakse minu jaoks rumalaid tegusid. Poliitikas osaleda ma ei kavatse, ei saa, siis oleksin ise samal pinnal ja sama ühekülgne kui kõik poliitikud. Aktiivse parteitegevusega võidaks muidugi teatavat majanduslikku kasu.

Olen aru saanud, et eelistate igal juhul repertuaariteatrile teatriprojekte ja vabakutselisi näitlejaid? Samal ajal kui terve Eesti ajakirjandus tunneb kaasa, kui mõne näitleja tööleping lõpeb?

Hea oleks, kui meil õnnestuks teha teatriprojekte sellesama repertuaariteatri sildi all. Ühelt poolt annab see vabamad käed, energiat, uut verd. Olen ammu mõelnud, et kõik näitlejad ja lavastajad võiksid olla vabakutselised ning palgaline oleks ainult juhtkond. Manager ehk siis ettevõtja saab riigilt suunised, riik tellib talt etenduse kindlale publikule, manager palkab tegijad ja tagab äriedu. Näitlejate ja lavapersonali töö koordineerimine eri teatrite vahel peaks sel juhul olema paigas, palgaskaalad samuti. Vabakutseline näitleja müüb ennast hea raha eest kas või ühte etendusse, ainult teatud korraks, siis peab ta ka hästi makstud saama. Seda lahendada on kümneid võimalusi. Mina pooldaks vabatruppi, mitte palgalist truppi.

Repertuaariteater on nagu hea emake, näitleja arengut jälgitakse, tal on kindel töö, mõned rollid, hea, kui mitte eriti palju. Endaga tööd teha pole vaja. Keskpärane jääb nendes tingimusteks ikka keskpäraseks, kiirema arenguga näitlejad saavad teist tööd mujal.

70-ndatel aastatel läksite Tallinnast Draamateatrist Rakvere teatrisse, siis taas Tallinna Linnateatrisse, siis Pärnu teatrisse, nüüd lavastate taas Rakveres. Mis teid sealt Tallinnast minema peletab?

Tallinnas on õudselt mugav töötada. Tallinn on konservatiivne linn, meeletult väljakujunenud linn. Linnateater töötab oma väljakujunenud liistude järgi. Draamateatrist ei saa ma aru, miks ta Eesti Draamateater on. Samasugune kommertsteater nagu iga teine, mängib meelelahutuslikku repertuaari ja head klassikat, aga tal puudub oma nägu. Tallinnas on mugav töötada, sest endale tundub, et oled rohkem orbiidis, lisateenistus ja nime tegemise võimalus veel peale selle. Viimase kümne aastaga on nelja Eesti linna teatrites toimunud kolm korda põnevamaid juhtumeid kui Tallinnas kokku. Aga ajalehed kirjutavad peamiselt Tallinnast, kui just kriitikul mujal sõpru pole. Muu on Keila-tagune provints.

Väga raske on motiveerida noori Pärnusse tulema. Ametlik kõrgem teatrikool on Tallinnas, näitleja kujunemine, kultuuriharidus ja muu pärineb sellest linnast. Ta on juba enne teatrikooli aru saanud, et raha teenitakse Tallinnas. Õnneks on nüüd Viljandi noor teatrikool hakanud mõnevõrra sellele tasakaalu pakkuma.

Hiljuti hädaldas Pärnu leht, et Trass tuleb enne Rosa Liksömi ”Family Affairsi” etendust lavale ja ütleb, et tal on t... Järgneb nutt ja hala ropendamise pärast laval. Kas Pärnu teater on omale skandaali saanud?

Jah, seda haugutatakse Pärnu lehes päris kõvasti. Liksöm esitab farsi kujul tänapäeva maailma, kus suhted on täiesti sassis nii sugupoolte kui ka vanemate vahel. Eesti tavavaatajale ja roosamanna sööjatele on see liiast, haritud ja intelligentsete seas on ka neid, kes ei kannata teravusi, pean seda loomulikuks.

Tänapäeva maailm on laiade võimalustega, puuduvad piirid keelekasutuses, Ïanrites, kõikvõimalike suhetes. 1950.-60. aastatel tehti vahet kõrgstiili ja rämestiili vahel, nende vahele suurt midagi ei mahtunud ja kui mahtus, siis midagi väga igavat. Tänapäeval me ei teagi, mis on kõrgstiil, see on kadumas, jääb vaid luterlik moraal, et nii ei tohi. Uues maailmas on igasugune suhtlemisviis inimese enese määrata.

Kas Pärnu teater läks Soosaare teed, kes just Pärnusse skandaalseid üritusi plaanib, et need vääriliste pürjelite viha alla satuksid?

Pärnu on Eesti linnadest kõige konservatiivsem, aga tal on põhjust seda olla. Pärnu on uhke selle üle, mis võimalused siin on. Kõigil aegadel, isegi 50-ndatel on ta hästi välja vingerdanud – teised linnad on hulga tolerantsemad. Aga kui ”Family Affairs” Viljandis või Rakveres oleks etendunud, oleks skandaal sama suur, Tallinnas kaoks ta lihtsalt ära. Krahli teatris mängitakse Soome nüüdisdramaturgiat ja keegi ei pahanda.

Endist produktiivset ja rahulikku aega teatri jaoks enam ei ole, praegu on hoopis teine aeg. Niisugust rahulikku ja sümpaatset kaasanoogutavat vellorummolikku suhtumist ei kavatse Trass oma peanäitejuhi perioodil hakata harrastama.

Veel hiljaaegu astusite üles Peer Gyndina, millal te järgmine kord näitlejana üles astute?

Lavastajana märtsis 2002, kui peaks esietenduma Remsu - Mõttuse “Armastuse saar”, mis on “Haapsalu tragöödia” põhjal kirjutatud rahvatükk rannarootslastest. Näitlejana hakkab mul piinlik laval olla. Praegu on need ajad minu jaoks möödas. See nõuaks pool aastat eriettevalmistust, hoopis teist mõtlemist ja tundeelu. Selleks peaks väga armunud olema: lavasse, laval olemisse armunud. Imetlen näitlejaid, kes suudavad laval olla.

Mis tundega võtsite sel aastal presidendilt vastu Valgetähe IV klassi ordeni ?

Üks päev tuli puhvetis mu juurde Jüri Vlassov, kes kõiki lehti tähelepanelikult loeb, ja küsis, et millal liigud on. Ma siis lugesin ka. Kadriorus oli hulk tähtsaid inimesi, aga selline nõukogudeaegne tunne oli, et näidatakse koht kätte. Kõik need ordenid ja autasud on ju slepp, mida on raske vedada ja lahti sellest ei saa.

Teisalt on uhke tunne, kui riik peab meeles, et sa oled midagi riigi heaks teinud. Aga ikkagi on imelik.