Delikaatne hirmutaja Indrek Hargla
Indrek Hargla loomingu lõviosa on aga ilmunud ajakirjades (eelkõige “Mardus”) ja võrguväljaandes “Algernon”.
Kuid hiljemalt juba selle aasta lõpuks ilmub laiema hulga lugejate ette oluline pan Grpowski lugude kogumik, samas ootab kirjastamist romaanikäsikiri, mis peaks rõõmustama ennekõike lugejaid, kes nautisid alternatiivajaloolist lugu “Sierra Titauna nekropol”. Lisaks sellele tegutseb Hargla ka ulmekirjanduse kriitiku ja tõlkijana.
Indrek Hargla, sulle meeldib oma loominguga lugejat kohutada. Mida kardad sa ise?
Ma arvan, et ma kardan inimlikku kurjust, inglise keeles on niisugune vahva mõiste nagu human evil. Inimesest tulev kurjus ongi see, millest on sündinud kõik halvad asjad maailmas.
Kas see on hirmsam kui müütiline Muistsete kurjus, millega tegeleb õuduskirjandus?
Muistsete hirm on rohkem kirjanduslik fenomen, Aga kirjutada ainult reaalsusest lähtuvast inimlikust kurjusest ei ole nii huvitav. Küsimus on ka selles, et iga kirjanik on ühtlasi lugeja, ja lugejana ei soovi ma haiget saada. Ümbritsevast inimlikust kurjusest kirjutamine teeb tahes-tahtmata lugejale haiget. Kirjanik peab mõtlema, kas ta tahab seda teha. Võibolla on haiget tegemine üks kirjanduse eesmärk, kuid kas just kõige olulisem.
Kuidas tulid sina ulmesse ?
Minu esimene jutt oli “Deja vu”, mis ilmus 1998.a.”Algernonis”. Mulle on kogu aeg meeldinud igasuguseid müstilisi süÏeesid välja nuputada. Kuid ega idee iseenesest ei maksa suurt midagi – ämber ideesid maksab turul kümme kopikat. Hoopis tähtsam on mingisugune konks välja mõelda, mille lugeja alla neelaks. Mingi twist. Aga see twist tuleb ka loo lõpuni välja pidada.
“Baiita needus” vist iseloomustaski seda?
Võibolla tuli see sellest, et kui on kirjutatud raamatutäisi fantasyt, kus tegevus toimub lohede ja haldjatega maailmas, siis tahes-tahtmata tekib huvi kuhu see maailm omadega välja jõuab. Tal peab tulevik ka ju olema. Äkki hakkavad suured maagid, kes imesid teevad, tulevikus ka teaduslikuma ehk praktilisema asjaga tegelema. Milleks luua maailmu , mis ei arene.
Kes maailma ulmekirjanikest on sind kõige rohkem mõjutanud?
Neid on palju...Arvan, et Zelazny oma jutustamisstiili poolest. Harry Harrison selle poolest, et tal on julgust esineda sellega, mis on tema jaoks oluline ja eirata väga paljusid kanoonilisi võtteid. Väga meeldivad õuduskirjanikud James Herbert ja M.R.James. Strugatskid kahtlemata oma väljapeetuse ja konkreetsuse tõttu. Ja Poul Anderson – tundub, et mina ja Anderson oleme inimese ja maailma ajaloo kohta mõtisklenud väga sarnastel teemadel.
Kas Mieczislaw Grpowski kuju sündis huvist poola kultuuri vastu, ehk peitub siin kummardus Sapkowskile, kuna Grpowskil ja Geralti karakterites on palju ühist?
Poolas ei ela ühtegi inimest, kelle nimi oleks Grpowski. Kui mul oli vaja juttu eksortsistist, siis ma kombineerisin tegelase nime kahest nimest: Geralt ja Sapkowski. Esimese jutu järel ei olnud plaani teha sellest mingit sarja. Eks ta ole, et sari kasvab välja ühest tegelasest, kes sünnib suhteliselt juhuslikult. Aga Sapkowski Geralt oli kindlasti mingil määral pan Grpowski eelkäija.
Kas on võimalik, et kunagi muutub ka mõni meie ulmekirjanik Eestis niisama populaarseks ja hästimüüduks kui Stephen King või J.K.Rowling ? Või jääb ulme meil subkultuuriks?
Kirjandus pole Eestis kunagi olnud subkultuur. Vaadates üldist meediapilti on eesti kirjandus moes. See on tunnetuse küsimus, millal hakatakse eestikeelset ulmekirjandust pidama samaväärseks “päriskirjandusega”, sest mingis konkreetses teoses ei pane tema kirjanduslikku kuuluvust paika ta temaatika, vaid väljendusvahendid, kirjanduslik arsenal ja atribuutika.
Kui me aga räägime Kingist ja Rowlingist, siis tegemist on ingliskeelse maailma kirjandusliku fenomeniga ja me ei saa eesti turgu võrrelda mitmesajamiljoniliise lugejaskonnaga. Eesti omakeelne bestseller müüb kõige rohkem 5-6 tuhat.
Oled varem öelnud, et ulme on suutnud rebestada uue eesti kirjanduse (kap)realistlikku lõuendit?
See termin kaprealism peegeldab ilmselt viimase 3-6 aasta suundumusi eesti kirjanduses. Usuti, et mida realistlikumalt ja valusamalt seda tänapäeva peegeldada, seda parem. Kuid paraku kippus seee kirjandus minema ühte väravasse, kuhugi pealinna seksuaalperverssustega vürtsitatud narkoagulisse.
Kas oled mõelnud ise ka kunagi midagi realistlikus laadis kirjutada?
Täiesti võimalik. Mõned kogemused elus saavad selgemaks, kui need paberile panna.
