Koguni meie rämedapoolne poolintelligentide kuuleht KesKus hõiskab: ”Varrak oma tuntud maitses ja headuses pakub igemehaiguse kätte surnud ungarlase superteost. Ajalooline fiktsioon ja ülihea kirjandus. Kes on selle raamatu läbi lugenud ja mõtleb 1930-ndate eesti kirjandusele, ei usu enam mingil juhul, et ungarlaste näol on tegemist meie sugulasrahvaga. Eesti saja ruubli taskutoppimise ja hammastekiristamise asemel astub meie ette helde surmakutsar pustast, tuline pipratükk suus.”

KÕRGE TUNNUSTUS. Nojah, sedasorti provotseeriva raamatututvustamisstiili algatajana tunnen ma küll nostalgiat, kuid ühtlasi ka vajadust täpsustada ja korrigeerida.

”Nero, verine luuletaja” jõudis lugejani 1922. aastal ja kandus kiiresti üle keelepiiride. Juba romaani teist trükki 1929. aastal saatis Thomas Manni kiri, mis sisaldas väga kõrget tunnustust.

Tõepoolest võib teost pidada möödunud sajandi algupoole nn maailmakirjanduse tasemele küündivaks, selles sisalduvad tolle ajastu intelligentsi süvaprobleemide peened eritlused. Antiik-Rooma aines oli selleks igati etem kui rahvuslikule koloriidile toetumine, romaanile olemuslik klassikalise selguse ja ilumeele ühenduses on sündinud aegu trotsiv jahe ning täpne stiil.

Nerost on loodud pilt kui eriti haiglaselt julmast ja verisest despoodist, kes oma kunstnikuambitsioonidele järele andes tegi riigi valitsemisest meie mõistes häppeningi. Ega ta tegelikult oma eellastest – Caligulast ja Tiberiusest, vahest Augustusestki eriti hullem olnudki, ehk oli isegi vähem verine. Alles Vespasianus, kes romaaniski esineb tuntud kujuna – lömitava ja lolli teeskleva vana väejuhina – tundub vahepealsete põgusate sõdurkeisrite järel tõeliselt tasakaaluka riigimehena.

Kuid Kosztolanyi ei urgitse ajaloolises tões, ta piirdub antiikautorite põhjal loodud ajaloomüüdiga, mis tema eesmärkidele täielikult vastab. Ta ei loo ka ka nn ajaloolist kostüümiromaani, vaid oma kaasaja mõistukõnelist paralleeli.

ETTEAIMAV HOIATUSROMAAN. Esimestel lehekülgedel mürgitab Nero ema Agrippina oma abikaasa, raugastunud keisri Claudiuse ja 17-aastasest noorukist, Claudiuse adoptiivpojast Nerost saab maailmariigi valitseja. Ta on poisike, päritolult tõusik ja temas mäslevad hämarad ihad, mis koonduvad kunstnikuambitsiooniks.

Ta anded on kesised, positsioon tohutu, absoluutse valitsejana kunstile pühendudes loob ta hoopiski loetamatu tegelaskonnaga imeliku ebakõlade draama, mis kumuleeruvast enesepetmisest ajendatud vägivalla kulminatsiooniks lõpeb peategelase enesetapuga.

Ühes asjas on aga Nero vist tõesti suur. Nimelt, kui inimesel on võimalus piiramatult tappa ja hävitada, kaob tal reeglina fantaasia ja ind – aga mitte Nerol. Sellisest tegelasest võib kergesti leida schinkelgruberlikke jooni, kuigi maailm sellist tegelast veel ei tundnud.

”Nero, verine luuletaja” on ajalugu etteaimav mudel, mille peal analüüsitakse südametunnistuse probleemi ehkki heal juhul võiks teose pigistada ka freudistlikku raamistikku. Üks ei välista teist, aga südametunnistus on olulisem ja sel taustal tõuseb tegelaskujuna keskmesse ennekõike Nero kasvataja Seneca, kes romaani lõpus, pealesunnitud enesetapu eel nendib: ”Mind vaadati nagu vana äraostetud tüüpi. ... Kõige meelsamini ma oleksin tahtnud elada ilma inimesteta, ihualasti, kõrgilt, nagu ma sündisin. ... Ma olin luuletaja ja mõttetark. Ükskõikne nagu loodus. ... Mis arvamus on lillel senati viimase otsuse kohta? ... Igal tõel on kaks palet, ... ütlesin vastandlikele leeridele väga selgelt, mida nad tegelikult tahavad. ... Ma armastasin elu, selle tõde ja selle valet. ... See, kes armastab elu, on niisugune nagu mina. Sarnaneb eluga, mis on ilus ja sogane. See, kes armastab surma, on niisugune nagu Nero. ... Aga nüüd mul tuleb surra.”

Selline katsumus seisis Euroopa intelligentsi ees õige pea. Romaan on muidugi liiga nüansikas, et selle filigraansust saaks lühidalt kirjeldada. Kordan veelkord – tegemist on lausa sensitiivselt etteaimava hoiatusromaani suurepärase klassikalise näitega.

NERO, VERINE LUULETAJADezsö Kostolányi

tõlkinud Edvin HiedelVarrak, 2001