Praegu on sedasorti kirjandus meil ennekõike fanaatikute ja eluvaldkondade populistide kirjastuslik risk, kuigi mälestustes esile tõusvate inimeste puhul kehtivad jäigad raamid harva.

NII NÄITEKS FERDINAND PETERSENI ”Mälestusi ja tähelepanekuid” on väga heas stiilis reljeefselt sõnastatud faktipõiming Eesti Vabariigi ja eesti tehnikahariduse süsteemi loomisest, mida isiklikumal pinnal varjundavad eluteekäigud talupoisist Peterburi tehnikaülikooli diplomiga haritlaseks, kodanikutundega riigiametnikuks ja tegusaks väikeettevõtjaks (sõnastatud 1970-ndate alul Ühendriikides). Ainult poliitikat neis mälestustes pole, kui mitte arvestada mõnd Peterseni alandanud situatsiooni, näiteks kontakti poliitikust ministri Karl Selteriga. Lojaalsus muidugi on.

Aga ometi oli Petersen mees, kes Ajutise Valitsuse teedeministrina sõlmis olulisemad logistilised, majanduslikud ja nö hea tahte lepped (viimasest näiteks Konstantin Pätsi vabastamine Vilniuse vangistusest) Saksa okupatsioonivõimudega, milles teda imelikul kombel kõige enam abistas üks keskealine baieri talupoeg, Saksa Sõdurite ja Tööliste Nõukogu eesti esindaja. Kriitilistel läbirääkimistel jäi Petersen kindlaks haritlaslikult pedantsele joonele ja murdis läbi. Ta oli ka valitsusest vast ainus päriselt legaalne isik, teised olid päris ”põranda all” või vangis.

Petersen on imeväärne tegelane, keda vast esmakordselt meie ajaloos võib julgelt nimetada apoliitiliseks riigitegelaseks, kes suhtus poliitilistesse võitlustesse vast isegi liiga rõhutatud vastumeelsusega. Ta kirjeldab ilmekalt ka vastloodud riigi ühepäevaärimeeste jamasid. See on sedasorti ”konfutsiaanlik” raamat, mida meie riigitegelased võiksid puhkusel kasuga lugeda.

RALF KALLI "KOTKASILM JA STUDEBAKER" on haruldane mälestusteos, kuna poeg Ralf on küpses eas kenasse ühtlasesse proosasse jäädvustanud oma isa Karli kirjalikud ja suulised mälestused.

Karl Kall oli elupõline allohvitser, veebel Eesti Vabariigi armees, suunaga tehnikale ja soomusvägedele Valga ja Narva garnisonides. Ta ei põlanud ära pooltentsiku rolli kõrgemate sõjaväelaste juures (kolonelid Jakobsen ja Koern), olleski tegelikult nendele otseselt alluv autojuht, garaaÏiülem ja usaldusisik, kusjuures viimane suhe hõlmas ka perekondlikku lävimist.

Ülemustele lähedane positsioon ei seganud tal olla heas läbisaamises oma alluvatega, sest ta ei olnud ”selline mees”, küll aga mees, kes oskas hinnata elu ilusaid hetki, südamlikkust ja lojaalsust.

Kall oli mõisateenijate laps, kuid talle ei pääsenud ligi sotsiaalse kibestumuse krambid. Noorukina köitis teda sepatöö ja mingi innustus täiustuda, olla sepana ka ”oma elu ja õnne sepp” jäi ta eluvaatesse püsima.

Kall oli sõdur, kes iialgi kedagi ei tapnud, kui mitte arvestada üht liiklusõnnetust, milles ta süüdi polnud ja ise rängalt kannatas. Ka pole ma lugenud varem otseseid mälestusi ”piiratud nõukogude väekontingendi” piiriületamisest, milles Karl Kall vastuvõtja ja saatjana osales.

Nagu eesti sõdurid sakslastega kodumaalt väljataganenuna, nii kaotas Kall igasuguse optimismi, ta oli üks esimesi, kes lausa füüsiliselt tajusid ”suure ajaloo teerulli” üleveeremist.

Raamat on poja tänu- ja lugupidamisavaldus, laetud hea inimliku olemispingega, mis jätab mällu tervikliku jälje, tekib ”soe” kontakt. Teos on välja antud erakordselt heal trükitehnilisel tasemel, mis laseb kõnelda ka fotode nüanssidel.

KOTKASILM JA STUDEBAKERMinu isa jutte ja mälestusi 1901–1944. Ralf Kall, SE & JS, 2001

MÄLESTUSI JA TÄHELEPANEKUIDFerdinand Petersen, TTÜ Kirjastus