Jälle tuli see Raun
”Suur Jaan ei ole inimene” on Raunal viies romaan. Lugu hakkab põhimõtteliselt nii, et kontekstiteadlikkuseta lugeja arvab end kulgevat Suure-Jaanisse.
Jama! Retk tabab Tartut, ”suur Jaan” tähendab Ristija Johannest, kellele on pühendatud Tartu Jaani kirik. Paristades põhjab ta avaliku elu tegelasi ja Tartu metafüüsilist ruumi.
Raun kulgeb 29.08.1998 oma õpetaja Linnart Mälli juubelipeole Tartu kirjanike majja, endast väljas kui vastsündinud kutsikas. Tahab oma last toetada, lapse ema armukest ahistada, olla ”siga”. Raunalt tuleb nauditavalt voluntäärset isikupila. Mälli teose ”Nulli ja lõpmatuse kohal” tõlgendamises jõuab ta hajajoomafraaside taustal narrilt kaasaegse situatsioonitõlgenduseni.
Rauna alter ego tahab aga kindlasti Tartus kanda kinnitada. ”Vestlus linnaga, mida kunagi pidasin koduks ja vaimus veel nüüdki, on alles pooleli.”
Kõik jäävad jalgu. Vihkamisemaigulise suhte tekitab ta seoses Hando Runneli, Aivo Lõhmuse, ”Ilmamaa” kirjastuse, Piret Bristoli, Matti Miliuse, Janika Kronbergi, Margus Kasterpaluga, natuke ehk ka Märt Läänemetsaga (parim õpilane!). Onu Ott Raun on ”lootusetu”. Narri lugupidamisavaldusega õnnistab ta Rein Taagepera, Jaan ja Kersti Unti, Ain Kaalepit, Ervin Õunapuud, Peeter Volkonskit ja ilmselt kõiki ”tõsiusklikke filolooge” ning tundmatu sõduri mõõtu boheeme. Paneb sutsaka Mart Laarile (”väli-preester”).
Kõiki nimesid ei suuda avada, kuigi aiman. Milleks üldse varjunimed? Näib nii, et lauspõlguse puhul Raun nime välja ei mõtlegi, vaid loob karikatuuri, aga varjunimi oleks nagu viisakas vabandamine (”ehk olen ma suurem eksija?”). Selles prototüüpide mängus näen ma ennekõike Rauna enese kohaotsingut ühiskonnas.
Kaootilist teost piiravad paljud head nõuanded-jõuväljad. Palju on taoismi väge . Mäll viskab Rauna Tartust välja: ”Hoia alati meeles, mu sõber, et lisaks kõigele muule ja lausa ennekõike on inimene kõiksuse-olend. Shengren (”õnnis”– P.K.) teeb seda, mida ta peab vajalikuks, ning läheb oma teed kui loodusjõud, midagi soovimata ja millegi pärast muretsemata.”
Raun vastab hiljem: ” Arutu on peatada seda, mis võib peatuda ise, ja pole mõtet visata minema asja, mille võib läbi näha ja maha panna ja jätta sinnapaika. See, mida nimetatakse meele tegelikuks loomuseks, ei sünni ega hävi. Täius ei erine ebatäiusest...”.
