Rüütel on seda sündmust meenutanud: ”Mitte mina ei astunud vaid seda tegi terve meie Jäneda Põllumajandustehnikumi kursus. Maakonnast toodi uus komsorg, kes jagas meile valged lehed, tsiteeris ette, mida kirjutada. Kirjeldatu toimus vahetult küüditamise järel, seepärast astusid kõik.”

Aeg-ajalt on Rüütli vastases propagandas oskuslikult kasutatud ka tema äia nime. Tegelikult aga ei ole Ingrid Ruusiga 1958. aastal abiellunud Arnold Rüütel oma äia, kurikuulsat juunikommunisti Neeme Ruusi kunagi näinud.

“Neeme Ruus ei ole olnud kommunist, vaid sotsiaaldemokraat. Niipalju kui olen oma abikaasa ema käest kuulnud, võeti teda mittekommunistina ja käituti temaga kui tööriistaga. See on abikaasat alati väga rusunud ja ta on alati eitavalt suhtunud kommunismi,” on Arnold Rüütel rääkinud ajakirjandusele.

HEA KOLHOOSIESIMEHE LEGEND. Kompartei liikmeks astus Arnold Rüütel 1964. aastal. Punapileti võtmine oli seotud eelneva töötamisega Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria TUI (ELVI) Tähtvere katsebaasis peazootehniku ja hiljem asedirektorina.

“Instituudis taheti välja arendada katsemajandite süsteemi. ELVI tollane direktor Mölder soovitas mind Tartu katsesovhoosi direktoriks. Uus koht aga nõudis parteisse astumist. Nõustusin,” on Rüütel meenutanud.

Ilmatsalu kant oli üks mahajäänumaid piirkondi Tartumaal. Väidetavalt suutis noor Rüütel seitsme aastaga sovhoosi kujundada miljon rubla kasumit tootvaks eeskujulikuks majandiks. Ta alustas Ilmatsalus sellest, et käis kõik majapidamised läbi ja käskis neil koduümbruse korda teha. Sovhoosi kulu ja kirjadega lasi ta mõnele majapidamisele õue krohvi, värve või kruusa viia.

Rüütel oskas nõukogude majandusolusid heas mõtte suurepäraselt ära kasutada. Aitkuivati nime all kerkis Ilmatsallu suur võimla, kus peeti isegi Eesti meistrivõistlusi tõstmises.

Tänini elav legend heast kolhoosiesimehest, mis sest et parteilasest, algas just sealkandis.

Vanemad inimesed nurisesid vaid selle üle, et Rüütel ei lubanud kodus lehma pidada – tema idee järgi pidid kõik majandis nii palju teenima, et koduse abimajapidamise järele poleks tarvidust.

Rüütli kui juhi geniaalsus seisnes eelkõige aga osavas maletamises plaaniga. Ta suutis alati plaani võimalikult väikseks kaubelda ning kasum aina kasvas. Nõukogude majandussüsteemis jäeti riiklikust plaanist ületoodetud kasum majandile.

Ilmatsalus oli Rüütli aja lõpuks Eesti suurim tõuseafarm ja suurim kunstseemenduse jaam. Tubli sovhoosidirektorit vajasid partei ja valitsus, ta vastas kõigile normatiividele, et teha edasist karjääri.

REKTORI AMETISt PUNASESSE TIPPNOMENKLATUURI. 1969. aastal edutati Rüütel EPA rektoriks. Kaheksa aastat sel postil oli piisav hüppelaud Tallinnasse ja 1977. aastal peeti Rüütlit juba küllalt küpseks, et edutada teda Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee (KK) põllumajandussekretäriks.

Need olid Ivan Käbini valitsemise viimased aastad.

Just Käbinile meeldisid edukad majandijuhid, keda ta saatis Moskvasse kelkima Eesti NSV põllumajanduse edusammudega. Tomskis sündinud Venemaa “jeestlase” Karl Vaino määramise järel kohalikuks kõrgemaks parteijuhiks, tagandati aga 28 aastat komparteid juhtinud Käbin Ülemnõukogu presiidiumi sümboolsele ametikohale.

Valter Klauson, samuti Venemaa eestlane, jätkas esialgu küll ministrite nõukogu esimehena. 1978. aastal levisid aga kuuldused tema halvast tervislikust seisundist ja peagi määrati sellele ametikohale Bruno Saul. Kaks Eestis sündinud ja kasvanud 1970. aastate keskpaiga juhtivat kompartei tegelast kaotasid oma positsiooni: ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist langes ametiredelil varsti pärast Vaino ülendamist.

Vaino Väljas, EKP sekretär 1971. aastast, kaotas oma ametikoha 1980. aastal ja viidi jalust diplomaatilisele tööle arenguriiki.

Pärast seda oli kõrgemas juhtkonnas ainult kaks kohalikku eestlast, mõlemad madalal karjääriredeli pulgal: Arnold Rüütel, kes asendas Tõnuristi ja Rein Ristlaan, kes sai Väljase järglaseks. Kõigist ministritest olid aga 80 protsenti sündinud Eestis.

Kas Rüütel jäeti nomenklatuuri tähtsusetule ametikohale moe pärast, et oleks igaks elujuhtumiks esindatud ka mõni Eestis sündinud inimene, kes oskas eesti keelt ja kellel oli eestlannast abikaasa, või mõnel muul põhjusel ei ole siiani teada. Rüütel ise on sellest ajajärgust rääkinud väga vähe ja väga üldiselt.

Vaid korra on ta ajakirjanduses puudutanud selle aja isikuid kompartei juhtkonnas:

”Väljas kuulus sel ajal Käbini kaadrisse. Ma arvan, et Käbin nägi temas oma järeltulijat. Käbin läks oma viimasel viiel-kuuel ehk isegi kümnel aastal suhteliselt rahvuslikule joonele, jäädes muidugi ideoloogiliselt sotsialistlikult mõtlevaks isikuks. Ma olen aga päris kindel, et ta ei mõelnud enam kommunistlikult. Ma olen veendunud, et Väljas mõtles tollal ja mõtleb ka praegu (1994.aastal-T.K.) rahvuslikult. Aga kindlasti sotsiaalselt teistmoodi kui klassikaline kapitalismi pooldaja.”

ÜMBERSÜND. Rüütlil on haruldane omadus kõikides intervjuudes ükskõik missugusele küsimusele vastates jõuda jutuga Eesti iseseisvuse taastamise juurde. Kuid kunagi ei jõua tema meenutused kaugemale 1989-1990. aastast.

Tegelikult tekkisid Rüütlil võimalused poliitikat mõjutada alles 1988-1989. aastal. Enne seda kirjutas ja rääkis ta tavalist kommunistide stampväljenditest koosnevat juttu. Näiteid leiab toonasest ajakirjandusest.

Ka 1988. aasta 24. veebruari Hirvepargi kogunemise eel ei olnud Rüütli rahvuslikkus veel kuidagi nähtavale tulnud.

Enne seda olid USA senaatorid kutsunud Balti liiduvabariikide võime üles lubama avalikke miitinguid iseseisvuse meenutamiseks. Kogu kompartei aparaat aeti valmisolekusse number üks, vastupropaganda üritustesse kaasati kommunistlik kultuuriintelligents ja teadlased.

Sellest ei pääsenud ka Eesti NSV Ülemnõukogu esimees. 22. veebruaril 1988, kaks päeva enne Hirveparki, esines Arnold Rüütel Eesti Televisiooni erisaates.

”Laialdaselt arutatakse tol ajal toimunud sündmusi, pannakse kahtluse alla 1940. aastal toimunud nõukogude võimu taaskehtestamine ning Nõukogude Liiduga liitumise seaduspärasus ning õiguslikkus, püütakse maha kriipsutada kõike pärastsõjajärgseil aastakümneil meie vabariigi elus saavutatut,” oli tema toonane sõnum.

Tuleb tunnistada, et pärast seda algas ümbersünd. Rüütel tõusis - vaevaliselt küll, aga ikkagi - iseseisvuse pooldajaks.

Eks paljude mällu ole sööbinud tähendusrikas kaader, kus N Liidu telejaama osav montaa_ toob meile pildi näppu viibutavast Mihhail Gorbat‰ovist ja poisikeselikult silmad maas põrnitsevast Rüütlist. Mehest, kes ei taganenud iseseisvuse nõudmisest isegi tsaari enda karmi pilgu all.

Kui sellele pildile lisada hea kolhoosiesimehe legend, võib lihtsustatult aru saada, mis lahvatas Estonia saalis valijameeste valikul.