Tundmatu mees teeb suurimat õhtulehte
"Jah, mida ma oskan selle kohta öelda," ütleb Eesti suuruselt teise lehe uus peatoimetaja Väino Koorberg ja suunab mõtliku pilgu aknast välja, kus tramm Narva maanteed väristab, "ei tea, ei tea, mitte ei tea, siin on nagu rohkem elu keskel..."
Järgmine lause peaks algama umbes nii: "Tartus Kulleri tegevtoimetajana oma välimusest mittehoolinud Koorberg on nüüdseks õppinud hindama lipsukandmise olulisust. "Shiin Thalinas theisithi hei shaa," hütleb Davidoff Cool Wateriga lõhnastatud Khoorberg oma Pierre Cardini lipsu siludes..." Nii peaks.
Ui issand. See on kõik sellest, et Õhtulehe eelmine ülemtalitaja Priit Hõbemägi mulle Bret Easton Ellist lugeda sokutas, see on kah sihuke mees, et kasutab omadussõnade asemel kaubamärke.
Tegelikult Koorberg niimoodi, nagu alguses öeldud, ei öelnud, aga käskis kirja panna: "Ütles Koorberg kaugusse vaadates... "
Jutt käis sellest, kas ta nüüd võtab üle nurgataguse pugeriku, mis oli peatoimetaja kabinet, või jääb sellesse meistri ruumi, kust hea ülevaade tsehhile.
Jääb kohale. Meistri asi.
Ülepea, Koorberg on mu oma sõber, ma ei ütle ta kohta midagi pahasti ja, ta on nüüd mu oma ülemus, ma ei tohigi ta kohta pahasti öelda. Mis toob meelde väikese parafraasi: igaüks teab, et ülemustel on sõbrad, ometi on üllatav, et oma sõber võib olla ülemus. Mjah.
Et siis, Koorbergist.
Peamine probleem, mis vaevab: kust "Väints" sest Ekspressi väide, nagu oleks Koorbergi hüüdnimi "Koorburger", on häbitu vale ja asjatundmatuse tulemus endale Koorbergi saab. No selle, kes teab, teeb, asjatab, vaatab, et jookseks, näeb probleeme, arendab, ülemjuhataja olgu vaid mees hindama ja otsustama.
Koorbergil on sihuke kummaline omadus, et ehkki ta pole protestantlikust tööeetikast ja kapitalismi vaimust kuulnudki, ise ütleb, et no ei jää aega raamatuid lugeda, veedab rõhuva enamiku oma päevast tööposti otsas, nii 1216 tundi. Maniakk, mis teha.
"Issand Jumal! Viis koosolekut!" karjus üks hommik. Paras. Mis ta siis hakkas nihukeseks.
Ehkki, mis tal üle jäi. Korralik inimene, kari õdesid-vendi, Tartu lähedalt pärit, tööharjumus maast-madalast. Eks see Nõukogude armee andnud vist kah oma osa.
Koorberg elab mahalastud Mihhail Gorbatovi suvilas Randveres, sõidab iga jumala nädalalõpp koju Tartusse, vedades endaga sageli kaasa kõigi Eesti toimetuste nuhtlusi ajakirjandusteoreetikuid Tiit Hennostet või Priit Pulleritsu või mõlemat korraga.
Kui Koorberg veab Pulleritsu, karjub see: "Kuidas sa sõidad, võta hoogu maha!" Hennoste, vastupidi, kisavat: "Mis sa mökutad, aja nüüd sellest uimerdisest mööda!"
Igastahes, kui Koorberg koosolekut peab nagu ise ütles, tema kui asetäitja asi on sõimata ja öelda, et inimesed on lollusi teinud, peatoimetaja võib endale meeleülendamist ja kiitmist lubada , virutab Hennoste lauda kui potiässa.
Ükskord riknes koosolek seeläbi, et Koorberg arvustas jälle viimast lehte ja mina tegin justnagu märkmeid, tegelikult joonistasin tanki. Siis näitasin üle laua talle. Oligi koosolek untsus, Koorberg kukkus naerma.
Tank on Koorbergi hell teema, töötas Nõukogude sõjaväes nende peal.
Maili kaudu oluliste piltide sildi all tankipiltide saatmine on ta ära tüüdanud. Ükskord oli küll Õhtulehte tõepoolest tanki pilti vaja, võeti entsüklopeediast. Koorberg näägutas pärast: näe, mulle saata on küll, aga kui lehte vaja, pole tanke kuskil!
Tankistiks sai Koorberg järgmiselt. Saadeti teda pidulikult sõjaväkke (palju viina ja juuksed maha). Jõudis Koorberg Lasnamäele kogumispunkti.
Pohmell ja pesemisvõimaluste puudumine. Päev. Teine. Alkohoolsete jookide smugeldamine. Äkki lennukisse ja Moskvasse. Domodedovost.
Pohmell. Pesemisvõimaluste puudumine. Alkohoolsete jookide smugeldamine. Päev. Teine. Äkki: Habarovski lennukis on keskmised kohad istmetel tühjad, andke need 50 nekrutit!
Istub Koorberg, pea paljaks aetud, viies päev pesemata, pohmellis, kahel pool korralikud inimesed. Tuleb stjuardess, pakub kalamarja...
"Ma ei söö enam kunagi kalamarja," tõotab Koorberg ja suunab pilgu kaugusse...
Jutt kisub kuidagi anekdootlikuks. Mis teha, mis teha. Koorberg tuli ju Kullerist.
Armas leht oli. Selliseid enam ei tehta. Tänapäevase loogika järgi ei oleks ilmuda saanud talituses teeb igaüks, mis pähe tuleb, kes akna peal suitsu, kes õlut, kes Panzer Generali, samas ruumis antakse möödaminnes välja veel üldhuviajakirja ja pornokirja, Koorberg istub tegevtoimetaja laua taga ja kiljub: "Kas kellelgi lühikesi lugusid on?" Vastus: "Kuule, Väints, laena järgmise esmaspäevani sada krooni."
Laenas.
Kuller läks kinni. Uhked matused olid. Pasunakoor, kuuseoksad. Koorberg olla pisaragi poetanud. Ikkagi peaaegu et elutöö ja oma laps, algusest lõpuni tehtud...
Hea ja hingeline inimene on Koorberg, tegelikult. Ehkki võib-olla ei paista seda nägu.
Esimene kord, kui mina teda nägin, oli nii: mingi lumipesuteksades tüüp ajab Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas õppejõuga juttu. Kahtlane mees, kes siis õppejõududega hästi läbi saabõ! Cibie ja Rally Teami embleemid kah veel õla ja tagumiku peal.
See ei olnud nii, õiendas Koorberg, mulle õde ostis riided selga, kui ma sõjaväest tulin, ja mingit Cibie ja Rally Teami embleeme mul ei olnud! Oli küll! "Vallandan," lubas Koorberg.
Jah, näed, ülemus. Alles see oli, kui sõber Jaan Väljaots võttis naise. Hilja võttis, keegi ei uskunudki enam. Sel puhul oli Koorberg lubanud, et ajab pea kiilaks.
Et tal üksi hirm ei oleks, läksin kaasa. Läksime. Ootasime. Koorbergi järjekord tuli enne. Juuksur tõmbas masinaga sirrdi! keset pead raja sisse, siis istusin mina teise juuksuri manu. Koorberg pärast rääkis: "Ma olin kindel, et nüüd sa ütled: "Randiga, lahk paremale, kõrvad välja ja ma pean üksi kiilaks jääma."
Koorbergi abiellumise puhuks on lubanud Andrus Kivirähk kiilaks ajada isegi kui ta ei taha.
"Seda ma tahaks näha," lubas Koorberg, "peab kiirustama."
Siiamaani lepib Pillega. Pille on süntesaator, mille Koorberg vihaga ostis, kui talt jälle kord raha ära laenati ja veel keegi nõudis ka mingiteks väga hädavajalikeks otstarveteks. Ostis ära, järgmisel päeval tuli tööle, kiitles: veetsin Pillega kuuma kireöö. "Mees La Manchast", "Cats". Muusikalihull. Räägitavasti olla tema töölepingus sees, et kaks korda aastas saadetakse ta Londonisse muusikale nautima.
Igal juhul, eelmisel aastal, kui ta 30 sai (nolk, tegelikult), mõtles sel puhul terve taaskogunenud kunagine Kuller, et mis laulukest Koorberg ikka veeretas, kui asjad hulluks hakkasid minema: poole tunni pärast läheb leht trükki, autorid ja lood kadunud.
Tuli meelde:
"Kas ehk maailm sest paremaks saab, et üks mees, pekstud, piinatud mees, pilgus surm..."
Mees La Manchast.
Tankist sihuke.
Sõnastik Väino Koorbergi mõistmiseks
Alljärgnevad ütlemised on Õhtulehe peatoimetajale iseloomulikud.
AIA! hüüab valjusti, kui keegi räägib koledat lugu.
ISSAND JUMAL! midagi on hullusti või vaimustav.
NIIõ! kuulab, mis sa talle räägid, kiidab heaks, peab meeles, tunni või kuu aja pärast küsib, kaugel see lugu sellest, mis sa rääkisid, on.
NUTT TULEB PEALE väljendab leebet pahurust ilma, olukorra või töössesuhtumise üle.
VALUS... nendib, et miski asi on ikka väga viltu läinud.
JÄTKE JAMA... olenevalt intonatsioonist väljendab mõtet, et tegu on ikka väga hullu idee või projektiga; lükkab idee või projekti tagasi.
ALKOHOLISM! reageering kaebusele, et alluvad peavad pidu ja õlu hakkab otsa saama, tulgu juhtkond, loogu kord majja. Tuleb ja toob, enamasti.
INIMESED kui vaikselt ütleb, on tõepoolest vihane. Muidu väljendab soovi, et koosolek lõpetaks arutelu teemal, kumb oli enne, muna või kana, ja keskenduks päevateemale.
Jüri PINO
