Juhan Smuul unustas “Poeemi Stalinile” käsikirja Moskva rongi
Üks õigemini kirjutajaist oli kahtlemata Juhan Smuul. Tema kohe oskas. Muidu oli ka muhe mees. Ma alati imetlesin tema rääkimisstiili ja zheste. Keset nägu oli Juhanil hiigelsuur nina, kukal ulatus kaugele taha - niimoodi voolujooneliselt nagu sööstlaskuja kiiver. Kui ta rääkima hakkas, ei liikunud tema lõualuu mitte ainuüksi üles-alla, vaid ka vasakule-paremale, tuues niiviisi esile ehtsa muhupärase eesti keele. Lugege “Muhu monolooge”: just sedamoodi rääkis ka Smuul. Muidugi vaid siis, kui ta oli omade seltsis. Kõrgetest kõnetoolidest oli ta sunnitud rahvahulkadesse paiskama korralikku eesti keelt tugeva parteilise aktsendiga.
“Poeem Stalinile” - 40 lehte rikutud paberit
Smuuliga sai alati palju nalja. Kord olevat ta olnud rongiga teel Moskvast Tallinna, portfellis “Poeemi Stalinile” pooleliolev käsikiri. Tapa jaamas oli pikem peatus, sest läbi tuli lasta raskekaaluline kaubarong, mida juhtis stahhaanovlasest rongijuht. Eks Juhan astus jaamapuhvetisse, et väike konjak manustada. Jook maitses hea ja nõnda juhtuski, et rong koos kirjaniku portfelliga oli juba Tallinna poole teel, kui mehel janu otsa sai. Kibekiiresti telegrafeeriti Balti jaama ja vaksalimiilits leidis vajaliku pagasi kenasti üles ning võttis hoiule. Kui Smuul hiljem oma portfellile järele läks, pidi ta alla kirjutama korralikult koostatud protokollile, kuhu oli täpselt kirja pandud kogu kaasas-olnud kraam ja kus poeemi käsikirja kohta oli kirjutatud: 40 (nelikümmend) lehte rikutud paberit.
Poeemide kirjutamine oli tollal üldse populaarne tegevus. Leidsid õige teema ja vajaliku värsimõõdu ning muudkui tulistasid, kuni vaim väsis ja oskus otsa lõppes. Eks sihukese pika luuletüki eest maksti ka ilmselt pikka rubla.
Olukirjeldus kasvas võimsaks poeemiks
“Järvesuu poiste brigaad” olevat Smuulil ka kuidagi juhuse läbi valminud. Tegelikult olevat miski ajaleht komandeerinud Smuuli Leevakule olukirjeldust kirjutama. Nii päevaks-kaheks.
Kangelaslike ehitajatega tekkis aga hea läbisaamine ja Juhan palus ajapikendust. Muidugi koos komandeeringurahadega. Siis veel ja veel. Lõpuks jõudis ta ikkagi Tallinna tagasi, aga plaanitud olukirjelduse asemel oli tal valminud võimas poeem.
Tegelikult oli Juhan Smuul väga hea kirjanik. “Muhu monoloogid”, “Jäine raamat”, “Muhulaste imelikud juhtumised...” - soovitan soojalt. Või tema näidendid, Panso lavastatud.
Millalgi kaheksakümnendate lõpupoole oli kirjastusel Eesti Raamat töös Juhan Smuuli mahukas, rohkete fotodega mälestusalbum, mille koostas minu isa, Juhani vana sõber. Mina pidin seda kujundama. Ajad keerasid aga kapitalistlikumaks ja sinnapaika see album jäi.
Rahvakirjanik juhtis autot loata
Albumi kaanepildiks oli valitud foto, kus Juhan tõttab, mantlihõlmad lehvimas ja kaabu kuklas, tollase kohviku Moskva ees. Ilmselt Kirjanike Liidu poole. Ta tõttas kogu aeg niimoodi. Kihutas. Ja saigi ruttu otsa.
Juhan Smuul teenis hästi. Seepärast oli tal mitu autot. Alguses Pobeda, pärastpoole Volgad. Eks autosid oli tollal ka teistel kirjameestel, aga Juhani autodega sai ikka rohkem nalja. Eriti ühega. Minu teada polnud Smuulil kuni elu lõpuni juhiluba ja ega ta vist eriline sõidumees ka olnud. Aeg-ajalt muidugi ronis ka ise rooli taha ja siis juhtus ikka midagi. Sellest aga juba nädala pärast.
Lõpetuseks pean õiendama ühe apsaka, mis eelmises loos juhtus. Fotol laiaservalise kaabuga Ralf Parve kõrval ei seisa mitte tema proua Lilli Promet, vaid vist üks läti naiskirjanik. Andke andeks, ikka juhtub.
Lembit Remmelgas
