Jah, 16. augustil Eesti Draamateatris nähtud tartlaste "Ohtlik lähedus" meenutas tõepoolest kooliteatri etendust, milles noored üritavad kaelamurdvale täiskasvanumaailmale pihta saada. Saatus, mida 35aastase inglase Patrick Marberi maailmakuulsust kogunud näidendile küll ei oleks osanud ennustada.

Muidugi, alati jääb võimalus, et Tartu kodulavalt võõrale lavale üle kantud lavastus mingil põhjusel ei käivitu. Ent niisuguse juhuse peaks vähemalt kriitik ära tundma. Seekord oli aga tõesti teisiti: Marberi kirgliku ja väga tempoka seksidraama asemel, kus neli peategelast on valmis üksteist nö lõhki kiskuma, pakuti hoopis uimast vestlusdraamat, olustikulisi voodivestlusi, loiuvõitu suhtlemist ja õõnsat näitemängutegemist.

LäKSIN VANEMUISE etendusele põneva ootusega, sest olin möödunud aastal näinud sama näidendi (originaalpealkiri "Closer") lavastust New Yorgis Natasha Richardsoniga ühes peaosas ja autori enese rezhiis.

Nagu ma tookord ka Postimehes kirjutasin, on "Closeri" näol tegu avameelse, küünilise ja karmi vaatega 90ndate armastuse- ja seksimaailma. Õigemini on seks muutunud asjaks iseeneses, varjamaks sajandilõpu tüüpilist haigust - üksindust, läheduseigatsust... Lavastus oli kirglik, vaimukas ja väga elav, selle tempo lausa metsik ja nelja peategelase vahelistes suhetes oli tunda suisa vere lõhna: sedavõrd küüniliselt olid need kaks meest ja naist valmis seksi nimel (või oma seksuaalse identiteedi säilitamise eest) üksteist hävitama. Mäletan, et istusime eestlaste armastusest ja seksielust rääkiva lavastuse "Kured läinud, kurjad ilmad" trupiga "Closeri" etendusel ja mõtlesime, et see näitemäng oleks ju paras jätk "Kurgede"-teemale ning sobiks eesti lavale küll. Moodsa käsitlusena. Aga võta näpust.

PROBLEEM POLE MUIDUGI sobimatuses. Vastupidi: Marberi näidend kaardistab peaaegu kirurgilise täpsusega romantilised sõjamängud nelja inimese vahel, kes kohtuvad, armuvad, vahetavad partnereid ja põhimõtteliselt annavad endast parima, et emotsionaalselt üksteisel sisikond välja kiskuda. Kõik algab sellest, kui Dan (Hannes Kaljujärv), kirjanik ja nekroloogide kirjutaja püüab tänaval päästa Alice'i (Piret Laurimaa), veetlevat tantsijat, kes on taksolt hoobi saanud.

Esmaabi ooteruumis kohtuvad kaks võõrast ootamatult Larryga (Indrek Taalmaa), arstiga, kes hiljem osutub üsna himuraks loomaks. Tegelikult on igaüks neist omamoodi himur loom, ka fotograaf Anna (Karin Tammaru), kes ühel hetkel üsna külmalt kohitseb oma kergemeelset kihlatut, teda eemale tõugates: "Sina ei saa minusse siseneda. Mina tulen! Sina oled lihtsalt minu territooriumil."

VANEMUISE LAVASTUSES jäävad aga need sõjamängud ära. Sest meeste ja naiste vahel valitsevate suhete temperatuur on sedavõrd madal, et paratamatult tekib kahtlus: kas näidendi tõlkija ja lavastaja Tiit Palu on ikka endale selgeks mõelnud, mida ta lavastab? Või on ta lootma jäänud, et paljude preemiatega pärjatud Marberi näitemäng mängib ennast laval ise?

Võib-olla jäi lavastajal ja noortel näitlejatel vajaka nn materjali tundmisest ehk küpsusest, mida ei saa loomulikult väita Hannes Kaljujärve kohta. Ent ka tema mäng oli pigem formaalne rollis kõndimine. Miks ei mänginud Kaljujärv nii, nagu ta mängis järgmisel õhtul Mati Undi "Laulatuses" - vaimustavalt ja kogu oma näitlejaarsenali mängu pannes? Vastus peitub tõenäoliselt küündimatus ja formaalses lavastuses.

KõIGE ILMEKAMALT tõestas lavastaja kergekäelist suhtumist stseen, kus siivutuks tütarlapseks "kehastunud" kirjanik Dan ja tohtrihärrast Larry interneti jututoas üksteisega suhtlevad: teemaks loomulikult seks ja sellega seotud detailid. New Yorgi lavastuses peegeldas lavale projitseeritud netivestlus mõlema mehe salajasi ihasid ja tähelepanu keskpunktis olid siiski arvuti taga istuvad mehed. Vanemuise lavastuses kõneles aga ainult arvutiekraan, jättes näitlejad oma arvutite taha klõbistama ja vaatajad justkui sunnitult piiluma mingit anonüümset rõvedat vestlust.

Ma ei ole sugugi seda meelt, et kõik piiritagune on parem (ka NY lavastusele võinuks üht-teist ette heita). Ometi on seekord kivi sügavalt sees Tiit Palu kapsaaias. Ehk pidanuks Alice'i, Larry ja Anna rollid andma küpsematele näitlejatele? Ehk pidanuks lavastades kasutama stuudiotööd (nagu teeb Marber ise oma lavastusi luues)? Pidanuks ehk kasutama professionaalset muusikalist kujundajat?

Ehk võtab mõni teine lavastaja kunagi veel ette "Ohtlikku lähedust" lavastada, et kummutada muljet, nagu oleks Marberi näidend uimane väikekodanlaste omavaheline kemplemine. Ta on ikkagi tragikomöödia mõõtu sajandilõpudraama.

Margot Visnap


Patrick Marber. "Ohtlik lähedus".

Tõlkija Tiit Palu. Lavastaja Tiit Palu. Kunstnik Silver Vahtre. Osades Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Karin Tammearu, Piret Laurimaa.

Vanemuise teatri külalisetendus Tallinnas Eesti Draamateatris 16. augustil.

Esietendus Tartus 7. mail 2000.