Loominguline valvekoer

Priidu teada tegutsevad suursnautserid Saksamaal politseikoertena. «Kui lambakoer täidab käsku sõna-sõnalt, siis snautseril tuleb juurde selline oma loomingulisus, mis on mõnes olukorras hea ja õudselt abiks. Mingi sammu teeb oma aruga ikka ka. Ehkki see aru on minu meelest hästi loll,» mõtiskleb Priit.

Loomingulisust on näha ka Caesari käitumises. Näiteks on teda maast madalast õpetatud, et kui autot garaa?ist välja aetakse, ei tohi sissesõiduteele ette jääda. Seda keeldu on ta aga ise edasi arendanud ning nügib nüüd kaugemale kõik teisedki, kes läheduses juhtuvad seisma. Nii et pole see loom nõnda rumal ühtigi.

Valvuri ja kasvataja instinktid ilmnevad Caesaril ka Priidu ja tema abikaasa Pireti peatselt aastaseks saava tütre Liisa puhul. Kui tüdruk aias vankris magab, tukub koer truult sealsamas lähedal. Kui Liisa üles ärkab ja vääksuma hakkab, muutub ka Caesar rahutuks. Mõnikord läheb ja paneb käpad aknalauale, et Priidule-Piretile märku anda — maimuke ärkas.

«Laps saab temaga hästi läbi. Kisub teda vuntsidest ja kõrvadest. Mul on juba väike hirm, et Liisa ei õpigi niimoodi koeri kartma,» seletab Priit.

Caesar Pilvre-Pajusaar

Kunagi olnud kombeks suursnautseritel ähvardavama välimuse nimel kõrvu kärpida, tänapäeval aga seda enamasti ei tehta. «Mis me sellest lontust traumeerime. Ta on nagunii nõnda suur ja karjub hoovis nii kõva häälega, et mõjub piisavalt ähvardavana,» arvab Priit.

Inimene on Caesarile üldjuhul püha. Aga on ka erandeid. Näiteks postiljoni vastu on koeral segased tunded. Kevadel võttis ta korra isegi nõuks kirjakandjat hambaga naksata. Jalgrattureid, joodikuid ja aia taga karjuvaid lapsi ei armasta ta samuti. «Siis läheb lolliks,» kommenteerib peremees.

Ka teised koerad pole Caesari meelest just tore nähtus. «Teine koer võib olla tugevam või mis, ta läheb ja irriteerib igal juhul. Siis saab ise peksa, aga see on kama,» kirjeldab Pajusaar.

Helilooja koera täisnimi on Caesar Pilvre-Pajusaar. Sest Caesari isa on Priidu sõbra ja partneri Glen Pilvre koer Karu. Priidu sõnul ongi tema lontu oma hea südame pärinud sama heatahtlikult Karult. «Eks ta minu sõna kuulab ikka kõige rohkem. No Pireti sõna ka, sest Piretil on lihtsalt nii kõva hääl,» nendib Priit.

Caesar on käinud ka koertekoolis ja teinud seal isegi kuulekuseksami. «Möödunud talvel mõtlesime, et teeme seda kaitse- või kurjuse-trenni või mis selle nimi ongi. No lootusetu. Ikka nii pehme südamega, lontu mis lontu,» sügab Priit musta karvase kogu kõrvatagust. Too ei näi lontuks nimetamisest kuigi suurt numbrit tegevat.

Prints võtab kondid ära

Caesar pole mingi hellitatud diivanikoer. Pealegi — mis sellest diivanist niimoodi järele jääks! Koera peamine elupaik on Pajusaarte eramu aed, ööseks lasevad Priidu vanemad nii Caesari kui ka oma Printsi esikusse magama. Priidu ja Pireti majapoolel koerad eriti ei käi, sest seal on ju väike laps.

Kümneaastane segavereline Prints on rohkem Priidu vanemate koer. «Koos teevad nad vahel ikka metssigadusi,» kinnitab Priit Pajusaar. Pärast Caesari majjatoomist oli Prints mitu päeva solvunud. «Vana terroriseerib Caesarit siiamaani, võtab tal kondid nina alt ära. See lontu ei tee midagi, ainult niutsub.»

Priidu lapsepõlv möödus samas majas Männiku serval, kus ta praegugi elab. Lapsena tal koera siiski polnud — Caesari sõber Prints oli nende maja esimene koer. «Männiku serval elamine tähendab seda, et tegelikult peaks ikka olema keegi, kes aias lõugab. Kevadel läheb juba nali lahti — tulbivargad, maasikavargad, sirelivargad, tomativargad, õunavargad. Eks see koer üks odav alarmsüsteem ole.» Nii et kodulooma abil saab hoopis raha kokku hoida!

Koer helistab uksekella

Kokkuhoiuteema jätkuks kinnitab Pajusaar, et õnneks pole Caesar toidu osas pirtsakas. «Sööb, jah, kõike. Kui on veel selline natuke halvaks läinud ja jälk, siis läheb kohe eriti hästi,» muigab peremees.

Igasugune puhtus ja kõik, mis selleni viib, ei meeldi koerale mitte üks raas. «Ajab muidugi lõpmata vihale, kui on kuhugi minek ja heledad riided seljas. Siis on suur tegu, et murda ennast aiast välja või autoni nõnda, et ta sind ära ei määri. Ta leiab kindlasti võimaluse käpaga panna või sulle kuidagi vastu minna. Naised taluvad sellist asja veel eriti halvasti,» teab Pajusaar.

Päris omal käel on Caesar selgeks saanud uksekella helistamise. «Küllap on talle jäänud mulje, et kui ta teatud kohta üles hüppab, reageeritakse eriti vilkalt. Kui kuidagi teisiti tuppa ei lasta, siis tuleb kella helistada. Nii et päris loll ta ikka pole,» tõdeb lõpuks ka Caesari peremees. Kui sageli Pajusaarte maja välisust koera kõlistamiskombe tõttu küürida tuleb, võib ainult oletada.

Signe Lahtein