Kahe suure nõia järeltulija
Riho Ammeri käitumine pole ootuspärane. Ta on esimene nõid, kes ajakirjaniku helistamise peale ise samal päeval kohale sõidab. Astub võõrasse tööruumi, pendel peos, ja kukub sõnatult mööbliesemeid ringi paigutama. Palub tuua veel ühe tooli, justkui oleks kahest vähe, ja seab selle keset tuba.
Seejärel võtab mees rahunenult platsi sisse, süütab küünla ja alles seejärel selgitab: “On juhtunud, et astun ruumist välja. Niivõrd halb on olnud selle energeetiline väli.” Ammer liigutab pendlit seinal rippuva maali ja tammepuust töölaua suunas ning õpetab, kuidas oleks inimesel, kes on sunnitud siin kabinetis töötama, edaspidi parem.
Selgeltnägija hoiab olukorra oma kontrolli all. Ammer laseb küsida alles siis, kui leiab, et selleks on õige aeg. Enne seda mängib ta diktofonil ette oma 15minutise loengu. Alles siis annab kahe suure nõia järglane loa küsimuste esitamiseks.
Kuulus ja kummaline
Ammeril on vastaseid, ja mitte vähe. “Mulle on antud lugeda, mida arvab minust üks või teine sensitiiv. Siis mõtlen: andku jumal neile jõudu ja armastust, et nad oma vaimu üles leiaksid.”
Põlva nõia poja ja Äksi nõia Hermiine lapselapse kohta on kurjalt öeldud. On kahtlustatud, et tal võimed sootuks puuduvad ning et ta oskab vaid kopsakat seansitasu võtta. “Seitsme aasta eest, kui alustasin, ei võtnud ma ravitsemise eest pisimatki summat. Siis sain aru, et inimesed ei oska hoolida sellest, mille nad on tasuta saanud.”
Selgeltnägija kogemus ütleb, et inimese süda jääb alles siis rahule, kui ta teab, et pole kellelegi võlgu. “Ma ei nimeta kunagi hinda, see on andam, mille inimene minu lauale paneb, ja selle suurus on igaühe enda otsustada.”
Rääkides vaatab selgeltnägija vastasistujast üle ja mööda. Riho Ammer on kindel, et inimene tunnetab ise ära, kes on õige ravitseja. “Tegelikult olen ma tänulik selle negatiivse eest, mida minu kohta räägitakse. See on andnud mulle väga palju poolehoidjaid.”
Üks asi on mehele arusaamatu ja teeb hingevalu. “Ma ei taha rääkida oma ema surmast, kuid ma ei talu ülekohut, et mind tema elu lõpuga seostatakse. Saime emaga väga hästi läbi, just tema oli see, kes mind õpetas ja palus, et ma teatud asjad oma pilguga üle kontrolliksin.”
Selgeltnägemine, ravimise üks vorme
Riho Ammeri peamine töövõte on selgeltnägemine, mis on temas olemas juba lapsest peale. “Algul arvasin, et kõik teisedki näevad samamoodi. Kui selgus, et see nii pole, olin suures segaduses.”
Selgeltnägemisest võib ka haigeks jääda, hoiatab Riho Ammer inimesi, kes näiteks trauma järel on ootamatult nägijaks saanud. Meie ümber on palju eksitavaid jõude, mistõttu eelmiste elude ja tuleviku nägemine ei tähenda veel seda, et nägija inimesi ravida tohiks.
Ammer ütleb, et nägemine ja tervendamine ei ole sünonüümid. “Mulle meeldib sõita mööda Eestit ja ravida inimesi nende elukohas. Just siis annab ravi kõige paremaid tulemusi. Siis tajun neid põhjusi ja näen kohti, kus inimene oma tervise kaotas.” Ammeri kinnitusel on ta jagu saanud kilpnäärme- ja seljahaigustest, peatanud eri staadiumides vähktõbe. Põlva nõid Marta Ammer vaatas kadunud inimesi ja autosid otsides veeklaasi põhja. “Ka mina olen mõnikord ema meetodeid kasutanud, kuigi autovargustega ma meelsasti ei tegeleks - need on tumedad lood.”
Ravitsemise kõrval on Riho Ammerilt abi palutud majade ja maade energeetilisel puhastamisel. Ootamatult teatab ravitseja: “Ma tean, millega olen ära teeninud mitme sensitiivi vastuseisu - ma ei usu karmavõlga ega needuse ahistavat mõju.” Ammeri teooria järgi lasub needus inimese peale siis, kui sensitiiv ei saa tema haigusest jagu - haige ja tervendaja energiaväljad ei sobi kokku.
Suur ei ole see, kes on kuulus, ütleb Riho Ammer. “Määravad on ravitseja teadmised ja oskused. Tähtis on rahvas, keda sa ravid.” Ja hetk hiljem lahkub ta nelja tuule suunas. Ruumis hõljub viirukisuits kui sõnatu hüvastijätt.
Riho Ammer räägib ühe tervendamisloo
“Mõni aasta tagasi kutsuti mind väga haige vana naise juurde. Suunasin pilgu ja mõttejõu voodislamaja poole ja ütlesin: “Tõuse üles, kaua sa lamad - sul pole vähki!” Naine tõusis istuli, siis hakkas higistama ja värisema. Paari minuti pärast langes ta selili voodisse. Perekond ehmus: nüüd on ema surnud. Kutsuti kiirabi ja politsei.
Kui need kohale jõudsid, istus inimene toibunult voodi serval. “Kas sulle tehti liiga?” - “Ei, mulle pole midagi halba sündinud. Terve elu jooksis mu silme eest läbi.” Haige sai terveks, tänapäevani käime aeg-ajalt läbi.
Inimene peab kõigepealt iseennast tundma, alles seejärel saab teine inimene tunda teda ja tema haigust. Peab suutma haiguse lahti seletada, ükskõik mis tõbi see ka pole.
Sandra Otsus
