EE: Järelehüüe Puhkide villale
(2)
1994. aasta oktoobris otsustas ametist lahkuv Mart Laari valitsus, et aastakümneid Vene sõjaväe hospidalina kasutatud hoone taastatakse valitsusjuhi residentsiks. Valitsus andis Oru tänav 4 asuva maja Riigikantselei haldusesse.
Ka Andres Tarand uuris peaministrina maja residentsiks ümberehitamise võimalusi, kuid ehitustöödega millegipärast ei alustanud. Tema ajal oli arutusel isegi küsimus, kas mitte teha sellest hoopis presidendi residents.
1995. aasta kevadel ametipostile asunud Tiit Vähi valitsus küll tühistas eelmiste peaministrite uitmõtted teha hoonest võimukandja residents. Ent pärast seda, kui oli valitsusjuhi kohalt tagasi astunud, ostis ta ise maja koos 5500ruutmeetrise krundiga avalikul enampakkumisel alghinna eest oma firmale Maryline. Aasta oli 1997.
Muinasjutuliselt odav kaup
Kaup oli hea: hind vaid 3,2 miljonit krooni. "Hinna tegi odavaks maja taastamiskohustus ning kinnistamata maa. Nii suure maatüki eest Kadriorus, millel asub veel 400ruutmeetrine maja, oleks võinud küsida kümme korda rohkem," hindasid kinnisvaraspetsid tehingut. Enampakkumisel osales peale Vähi veel üks firma, mis aga viimasel hetkel millegipärast otsustas loobuda.
Kui 1998. aasta alguses ostetud vara kinnistatud sai, tahtis Vähi krunti veelgi laiendada. Viie meetri võrra Kirdetiigi ehk rahva suus tuntud musta luige tiigi poole. Maa oleks vajalik olnud krundile veel kahe maja ehitamiseks.
Riik oli nõus maad müüma, linn aga mitte. Tiit Vähi tellis arhitektuuribüroost Alver & Trummal maa-ala planeeringu. Ise aga käis naabrite sõnul maja kõpitsemas.
Jaanuaris 1999 kutsus Vähi ajakirjanikud oma kinnisvara kaema. Kiitis ilusat kohta, väärtuslikku maja ja mõtiskles selle üle, kui hästi see talle elukohaks sobib. Teleintervjuud kroonis segane mõttearendus selle kohta, et tema, Tiit Vähi, on endale alati kõrgeid eesmärke seadnud: lapsepõlves ronis kõrge puu otsa, nüüd ostis ilusa ja väärtusliku maja. Oli see nüüd tsirkus või tahtis Vähi tõepoolest maja endale korrastada, ei tea. Aga ühel päeval müüs ta odavalt saadud kinnisvara edasi.
Kaks korda kallimalt - ostja ladus lauale üle kuue miljoni krooni. Tehing toimus mullu detsembris. Uus omanik on firma Metalme Works, kus juhatuse esimees Jossif Eidelkind, firma nõukogus istuvad veel Leonid Tuder, Mark Rivkin, Andres Aavik.
Villale saab saatuslikuks hepatiit B
Tänavu augustiks oli maja maamuna pealt pühitud. "Teate, selles majas asus nõukogude ajal sõjaväe nakkushaigla. Ja seal oli praegugi hepatiit B nakkusoht," räägib Eidelkind telefoni teel nagu lapsele muinasjuttu maja lammutamise põhjusest. Ta vestab nii ilmekalt, et ilmselt usub ka ise oma juttu. "Kindlasti ei tahaks te ka ise sellises majas elada. See on umbes sama hull kui aids."
Argument, et B-hepatiidi pärast lammutatakse maja, ajab arstid naerma. Hepatiit on nende sõnul viirushaigus, mis reeglina eraldi ei peaks kedagi tapma. "Paljud põevad selle püstijalu läbi, seda isegi märkamata. Erialases kirjanduses väidetakse, et pärast viirusekandja lahkumist ei püsi nakkusoht olmeprügil või mööblil üle kolme kuu," räägib Jaanis Kasesalu ravimifirmast Smith Kline Beecham.
Hirmsa nakkusohu jutuga läks ärimees Eidelkind aga ka linna muinsuskaitseametisse. Eelnevalt tellis arhitektuuriajaloolaselt Liivi Künnapult hoone eritingimused.
Talle andis Eidelkind oma sooviga suuna kätte: kaaluda võimalust amortiseerunud hoone lammutamiseks ning uue korterelamu ehitamiseks.
Künnapu tõdes, et arhitektuuriajalooliselt ei oma arhitektide Lehberti ja Pillacku projekteeritud eramu erilist kunstilist väärtust, kuid ta omab miljööväärtust kui Kadrioru pargi kontakttsoonis asuv hoone.
Ning lisas, et pärast sõda hoone natsionaliseeriti. Selles tegutses sõjaväe nakkushaigla. Uus funktsioon tingis olulisi sisemisi ümberehitusi, muudeti ka välisarhitektuuri. Käesolevaks ajaks on hoone tehniliselt kehvas seisus ning lagunenud.
Ja nii langetati surmaotsus: "Kuna vaadeldav eramu on tehniliselt amortiseerunud ning ei oma ka erilist arhitektuuriajaloolist väärtust, SIIS ON LUBATUD HOONE LAMMUTADA!"
Villat ihalevad kolm peaministrit
"Mina käisin isamaja vaatamas, kui seal sees oli veel haigla," räägib Aleksander Puhki tütar Õie. Krapsakas vanaproua, kes on Aleksandri kolmest lapsest keskmine. "Pean ütlema, et haigla oli väga hea peremees. Maja oli seest puhas ja korras. Isegi meie-aegsed tammepuidust parkettpõrandad olid säilinud ja trepp oli nii nagu vanasti."
Kui villa oleks olnud vaid lammutamiseks kõlbav ahervare, nagu Künnapu väidab, miks siis peaminister Mart Laar tahtis seda taastada oma residentsiks? Sama soovi arendas edasi ka Andres Tarand, üksvahe kaaluti isegi maja kohaldamist presidendi residentsiks.
Ka Tiit Vähi tegutsemine näitab, et mehel oli plaanis maja taastada ja teha sellest oma elamine. Ega ta muidu poleks maatükki ostnud koos majaga, mille ostutingimuseks oli hoone taastamine. Vähi tellis ka maa-ala detailplaneeringu, mis on tellijale väga kallis dokument.
Detailplaneeringul, mille on kinnitanud linna volikogu, on seaduse jõud. Ja selles seaduse jõudu omavas dokumendis on mustvalgelt kirjas: Puhki villa tuleb algsel kujul taastada. Kui Vähil polnuks plaanis maja renoveerida, siis miks ta neid kulutusi üldse tegi? Järelikult polnud hoone lootusetu ahervare.
Pealegi saab iga hoonet taastada, iseasi, mis see omanikule maksma läheb. Aga arukamad ärimehed on üles ehitanud vanu miljöö- ja arhitektuuriväärtuslikke maju, kulutades selleks rohkem raha, kui oleks kulunud uue ehitamisele. Ainuüksi sellepärast, et kasvõi killuke vana annab majale rohkem väärtust, teeb ta teistsuguseks ja omanäoliseks.
"Puhki villa on arhitektuuriajalooliselt väga väärtuslik hoone," kinnitavad kunstiajaloolane Silvi Lindmaa-Pihlak ja arhitekt Signe Olop Riikliku Uurimis- ja Projekteerimisinstituudis väljaantud raamatus "Eesti ehitusmälestised". Selles 1993. aasta väljaandes on kirjutatud, et Oru tänava pool on kaks kaaravaga paekivist väravaehitist, väiksemal väraval lõvipeaga lukukivi. Maja on suur, kõrge viilkatusega, kus väljaehitatud pööningukorrus. Maja kaunistavad tiheda raamijaotusega aknad, sepisvõred, terrassid. Villa sarnaneb heimatstiilile.
See dokument oli üheks aluseks ka Vähi tellitud maa-ala planeeringule, mis kohustab taastama Puhki villa algupärasel kujul.
Muinsuskaitseamet kirjutab surmaotsusele alla
"Maailma mastaabis ei ole see mingi arhitektuuri pärl," hindab maja väärtust arhitektuuriajaloolane, kunstiteaduste professor Mart Kalm. "Aga kui arvestada seda, kui vähe ehitati tol ajal arhitektide poolt projekteeritud maju, siis on tal väärtus kahtlemata olemas."
"No mis ma selle kohta oskan öelda. Mulle selline piparkoogimaja ei meeldi, aga kahtlemata on ta selle aja autentne ehitis, mis sobib Kadrioru miljöösse imehästi," arvab noor arhitektuuriajaloolane Triin Ojari.
Tallinna Muinsuskaitseamet sõltumatult hindajalt arhitektuuriajaloolisi eritingimusi ei tellinud, vaid kinnitas Künnapu koostatud dokumendi. Selle alusel andsid muinsuskaitsjad Puhki villa lammutamiseks nõusoleku.
"See on pigem lihtsalt soovitus," seletab muinsuskaitseameti juhataja asetäitja Boris Dubovik.
Kirja all aga ilutseb tema allkiri. "Allkiri üksi ei tähenda midagi. Pitsat peab ka olema. Seda siin ei ole," lisab muinsuskaitsja.
Dubovik ütleb, et hoonet polnudki võimalik kaitsta, sest villa ei olnud muinsuskaitse all. Sellestsamast detailplaneeringu lisast võib aga lugeda, et riigi muinsuskaitseinspektsioon, kelle kaitse all Kadriorg seni oli, ei esitanud Oru 4 hoonet mälestiseks tunnistamiseks põhjusel, et just siis käis tervet Kadriorgu hõlmava kaitseala moodustamine. Aga selle maja pärast neil süda ei valutanud, senikaua oleks seda kaitsnud detailplaneering.
Kui nüüd linna muinsuskaitseamet andis ikkagi lammutamiseks nõusoleku, siis on see seaduse rikkumine.
Muinsuskaitseamet oleks, vastupidi, võinud hävimisohu ilmnemisel võtta hoone erandkorras ajutise kaitse alla. Seda lubab muinsuskaitseseadus.
Kuid just Künnapu koostatud materjal ja muinsuskaitseameti kiri olid aluseks ka linnaplaneerimise ameti otsusele anda Puhki villa lammutamiseks luba.
"Lammutusloa andsime lähtuvalt Tallinna Muinsuskaitseameti kirjast ja arhitektuurilisajaloolistest eritingimustest, mille koostas Liivi Künnapu. Kuna selle järgi hoone ei oma arhitektuurilis-ajaloolist väärtust ja on lagunenud, siis lubasime lammutada," ütleb ehituslubade osakonna juhataja Vello Ermann. Ometi teab ka tema, et alal kehtib detailplaneering, mis kohustab villa taastama, mitte lammutama.
Pärijad ei saanud midagi
Perekond Puhkid ega ükski nende järeltulijaist pole saanud Oru 4 eest mingit kompensatsiooni, isegi EVPdes mitte.
"Eesti õigussüsteem võimaldab mida tahes, ka ebaõiglust," on Joakim Puhki tütar Anna-Mirjam Kaber nördinud. Oru 4 kuulus enne nõukogude okupatsiooni 1881. aastal loodud täisühingule Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. 1940. aastal olid ühingu kõigi varade omanikeks kolm venda: Eduard, Evald ja Joakim Puhk.
"Igas demokraatlikus riigis läheks omand pärijatele. Kindlasti on see nii Euroopa Liidu maades, mitte aga alati Eestis," on Kaber veendunud. "Meie, ellujäänud ja Siberist tagasi tulnud pärijad, esitasime taotluse kinnistu tagasisaamiseks. Täisühingu korral oli tegemist konkreetse varaga, mitte aktsiate ega osatähtedega."
Mitu Eesti valitsejat oli Puhki villale silma heitnud, seda käest kätte visanud kui kuuma kartulit, aga tänaseks on see hävinud.
Puhkide perekond oli aga üks kahest rikkast ärimeeste perest, kes pani läinud sajandi algul Eesti Wabariigi sünnile ja ülesehitamisele oma priske kukru alla.
Ene Läkk
