Inglise kirjanik Alexander Milne kirjutas filosoofilise kaisukaru seiklustest pajatava "Karupoeg Puhhi" 1930ndatel. Eesti keeli ilmus raamat esimest korda aastal 1968 ­ Valter Rummeli leidlikus tõlkes, kirjastuse Eesti Raamat kaubamärgi all.

Kuid alles tänavu ilmus "Karupoeg Puhh" Valter Rummeli uues eestikeelses versioonis täielikul kujul, sest nõukogude ajal käitusid kirjastajad raamatutega tihtipeale oma suvast lähtuvalt. Praegune "Täielik Puhh" peaks ka kirjastaja Paavo Kivise sõnul olema kriips-kriipsult autoritruu. Nõukogude ajal polnud asi alati üksnes ideoloogias kinni ­ põhiline oli, et kuidas oleks mugavam ja odavam midagi välja anda. Autoriõiguste ja originaalitruuduse peale lihtsalt vilistati.

Nõukogude Puhh

"Puhhi" puhul oligi asi just mugavuses ­ Milne'i kirjutatud kaks raamatut liideti pisut lühendatult ühiste kaante vahele ja seega muudeti ka peatükkide numeratsiooni. Autori eessõna asendati kirjastuse soovil tõlkijapoolsega.

Samas teab Valter Rummel meenutada oma tõlkepraktikast juhtumit, kui Rudyard Kiplingi "Dþungliraamatust" tuli välja jätta terveid lõike, mis tundusid tsensoritele liiga koloniaalpoliitika lembelised. Lõpuks ilmuski raamat hoopis "Mowgli" pealkirja all, hoolimata sellest, et niisuguse nimega teksti pole Kipling kirjutanudki.

"Täieliku Puhhi" eestikeelse tõlke kirjastajal, spordikirjanikuna tuntud Paavo Kivisel on kodusel raamaturiiulil kaks nõukogude ajal välja antud venekeelset "Karupoeg Puhhi" väljaannet.

Paavo Kivine: "Ühel neist on autoriks märgitud Alexander Milne, nagu tavaliselt. Aga teine raamat on kurioossel kombel nagu kahe mehe kirjutatud, sest kaanel seisab Milne-Zahoder. See Zahoder on tegelikult tõlkija, aga ta pandi külmalt kaanele, kuna oli teksti niivõrd tugevalt oma suva järgi mugandanud. Tehes väljajätteid ja kirjutades juurde lõike oma multifilmiversioonidest. Ühesõnaga, oli koostanud sihukese suri-muri. Nõukogudeaegsete arusaamade kohaselt polnudki selles midagi väga imelikku, ikka tehti nii."

Tõlkija juhuslik leid

Valter Rummelist teadmiseks veel seda, et tänu tema tõlketööle kuuluvad eestikeelse kirjasõna hulka ka "Prints ja kerjus" ning "Onu Remuse jutud".

Praegu töötab Valter Rummel kirjastuses Koolibri võõrkeeleõpikute toimetajana. Samas tõlgib edasi ­ spordifilosoof Paavo Kivisele kuuluv kirjastus Olympia on avaldanud hulga Puhhist inspireeritud teoseid, neist mitu samuti Valter Rummeli tõlgitud. Ka Paavo Kivine peab ennast pühendunud Puhhi-fanaatikuks ja on tõlkinud enamiku Puhhi-modifikatsioone. Seega võib mõlemat meest täie õigusega pidada Puhhi-maailma maaletoojaks Eestis.

Küsisin Valter Rummelilt, kuidas ta üle kolmekümne aasta tagasi Puhhini jõudis, kas iseseisvalt või keegi juhatas.

Tõlkija peab Puhhi puhtalt enda leiuks ­ esimene osa sattus juhuslikult kätte raamatukaupluses ja teise osa otsis ta juba teadlikult välja raamatukogust.

Valter Rummel: "Muidugi pole Puhh mingisugune lihtne lasteraamat. Kindlasti on see laias laastus vähemalt kahetasapinnaline teos. Igast naljast ei pruugi viieaastane laps päris hästi aru saada, kuid see on teos, mida naudib ka täiskasvanu."

Raamat, mida Valter Rummel Puhhi- sõpradele eriti soovitada tahab, on Alexander Milne'i poja Christopher Milne'i "Võlutud paigad". "Seda lugemata jäävad tundmatuks valud ja vaevad, mis saatsid Christopher Robini prototüüpi täiskasvanuks saamisel," põhjendab ta.

Mis valud ja vaevad need õieti olid?

"Christopher oli arglik poiss ja see buum, mille isa kirjutatud Puhhi-raamatud kaasa tõid, muutus talle häirivaks. Koolis hakati näpuga näitama, aga isa kuulsuse vari segas teda tegelikult veelgi rohkem suurest peast. Tekkis kiivus. Isa ja poja suhted polnud vaenulikud, aga mitte ka eriti lähedased ­ jahedad, nagu Inglise perekondades ikka ­ kui perekonnas on laps ja koer, siis tähtsuselt esimesel kohal on koer ja alles seejärel laps. Ometi on Christopher Milne'i mälestusteraamatute kujul tegu südamliku tagasivaatega oma lapsepõlve. ja noorusaastatele," selgitab Valter Rummel.

Inimloomuse peamised arhetüübid

"Puhh" on lisaks autori pojale inspireerinud veel paljusid kirjamehi, erinevalt mõnest teisest lastekirjanduse klassikasse kuuluvast teosest. Milles peitub see Puhhile omane fenomen tõlkija ja kirjastaja meelest? Ja kas ei peitu siin ärilised motiivid?

Paavo Kivine: "Minu meelest pole siin tegemist äriga. "Puhhi"-arenduste autoritel on mõistetav soov kaasa mängida. Nad lihtsalt on Puhhi fännid. Disney teeb küll äri, aga seegi on süütu äri, mis ei õhuta tapmisele ega tagaajamisele.

"Puhhis" on geniaalselt ühendatud seiklus ja tunne. Mõlemad mängivad hiilgavalt välja. Ning kuigi see on raamat, mida peaks lugema rohkem tunde kui mõistusega, leidub seal väga palju tarkust ka täiskasvanud inimese jaoks. Iga hetk leiavad aset ju elulised olukorrad."

Valter Rummel: "See on rikas raamat ka selle poolest, et igal lugejal on võimalik ennast mõnes tegelaskujus ära tunda. Targutajas Öökullis, kärsitus Jäneses. Kõik need tüübid võimaldavad pikki interpreteeringuid." Paavo Kivine lisab, et "Puhhi" puhul võib paralleele tõmmata Lutsu "Kevadega", kuna selleski teoses esindavad kõik tegelaskujud inimloomuse peamisi arhetüüpe.

Nii tõlkija kui ka kirjastaja arvavad, et eks me kõik või küll soovida ennast samastada just Puhhiga, kellel rahu ja tasakaalu saavutamiseks piisab potitäiest meest, kuid tänapäevases närvilises maailmas oleme ikka enamjaolt midagi muud. Puhh jääb selles mõttes nagu ideaaliks.

Marko Mägi