SLÕL: “Ma ei ole nagu teised lapsed”
“Mitmenda korruse palatis on Kätlin Pillai?”
Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku fuajees plingivad kuuseoksal elektriküünlad ning infolauatädi lappab kiirelt kaustikut: “Pillai, Pillai... Oot-oot, millal ta sisse tuli?” - “Viis aastat tagasi...”
Tüdruk oli siis kolmene. Talle meeldis punastes sandaalides mööda koduhoovi keksida. Lapsel oli nii hirmus isu, et sõi kahest teismelisest vennastki rohkem.
Ühel 1995. aasta augustihommikul, lillekimp käes, lasteaeda minnes tõmbas tirts ema käest lahti ja jooksis sõiduteele. Täpselt maadleja Helger Halliku juhitud tumepunase auto ette.
Tüdruk tegi viieteistmeetrise õhulennu, ja nagu arstid ütlevad: Kätlin on elus ainult tänu sellele, et õnnetus juhtus haigla ees.
Kätlinist on järel vaid suured silmad
Kolmanda korruse ägedate infektsioonide osakonna palatis mängib teler. Hääl on maha keeratud, telepood pakub lilleriiulit. Üle palati kostab ühtlases rütmis pumpav heli, mis tuleb televiisorit vaatava tüdruku öökapilt. Lapse hingetorru läheb toru, mille kaudu kuuendat aastat hingab Kätlini kopsude asemel lõõtsuv hingamis-aparaat.
Voodis lamav Kätlin ei tunne terekätt. Peenikese randme ümber on läikiv käevõru, tundetut sõrme ehib plastsõrmus. Mõni meeter tema voodist istub haiglaõde, kes jälgib Kätlinit ööpäev läbi.
“Sisse kirjutatud on ta ikka koduaadressile,” ütleb Kätlini ema Leila Pillai, kõrgharidusega zooinsener, kes tegelikult teenib leiba Maarjamõisa haiglas hooldusõena. Viiendat aastat lippab ta peaaegu iga päev lastehaigla kolmandale korrusele tütre juurde. Kui töö või pere tõttu ei saa iga päev minna, tunneb sisimas süümepiinu. Laps ju ootab.
“Algusaastad olid meile väga rasked. See lõi elu täielikult sassi. Meie Kätlin! Ja kuidas me teda ootasime,” on emal tütre sünd meeles. “Kardan, et ämmaemandal on siiani käel sinised plekid. Kui sain teada, et tütar tuli, pigistasin tema kätt ja kiljusin kõvasti.”
Lillekimbuhommik viis aastat tagasi
Õnnetushommik viis aastat tagasi augustis algas lillekimbu meisterdamisega.
“Tegime minu töökaaslasele lillekimbu ja Kätlin tahtis oma kasvatajale lasteaeda ka lilli viia. Ütlesin küll, et mis sa neid lilli viid, reedene päev, närtsivad nädalavahetusel ära. Aga ei, tema tahtis ja kogu lugu. Ta oli tugev jonnija.”
Lillekimbud käes, läksid ema ja kolmene Kätlin lasteaia poole. Äkki tõmbas tüdruk käest lahti ja jooksis autoteele. Helger Halliku juhitud tumepunaselt autolt löögi saanud tüdrukukese peost lendasid lilled asfaldile.
“See oli raske. Nutsin ja palusin ja põlvitasin. Alguses ootasime ja lootsime, et võib-olla ei ole ikka seljaajukahjustus. Aga kui kolm kuud oli möödunud, saime teada, et nii see jääbki. Kätlin jääb halvatuks, ta ei saa enam käia ega ise hingata.”
43aastane Leila vahetab tütrel mähkmeid ja naerab. Omamoodi on ta tütre saatusega ja kaudselt ka enda omaga suutnud leppida. Ent kaks ja pool aastat tagasi see nii lihtne ei olnud.
“Tegin suitsiidikaste. Sain küll psühholoogilist abi, kuid depressioon oli suur. Miks ma nii tegin, ei teagi. Korraga oli kõik minu õlul. Abikaasa hakkas jooma, kaotas töö ja süüdistas mind, et just minu käekõrvalt Kätlin jooksis. Eks see oli natuke ka tõsi, kuid mul ei olnud kusagilt tuge oodata,” ei pese Leila ennast süüdistusest puhtaks. Ometi tänab saatust, et tablettide söömine lõppes selgusttoova “lõunaga”.
“Hea, et ellu jäin. Alles hiljem sain aru, et mind on perele vaja. Eriti tüdrukule,” räägib Leila. Tal on ka kaks poega: 18aastane Jaan ja 17aastane Raimo.
Mitte ühtegi ööd kodus
Viie aasta jooksul on Leila paari tunni kaupa Kätlinit aeg-ajalt haiglast koju viinud, kuid tütar pole pärast õnnetust kordagi kodus ööbinud.
“Päriselt ta kodus elada ei saa, kuigi mujal maailmas oleks see võimalik. Minu võimuses pole teda päevast päeva 24 tundi järjest valvata,” kurdab ema.
Leila teab, et Kätlin teab: ta saab kord terveks. Ema ei taha lapselt võtta lootust. Nad ei räägi kunagi tulevikust.
“Aga tundub, et muutust ei tule,” ütleb ema. Pühib tütrel laubalt juukseid ja koristab voodi kõrval lauda. Paneb albumid ritta ja näitab ühte pilti: trullakas Kätlin kaheselt, siin, näe, vaatab kaamerasse. Siin, vaata, ennast teiste lastega ühte ritta võtnud. Näpp suus.
“Oli meie lapsuke, oli,” vaatab ema pilte. Ärkab siis võpatades oma mõtetest ja jookseb haiglatreppe mööda alla, et tagasi tulla.
Seni kuni Kätlin haiglas elab, oodatakse teda kodus.
“Toas, kus Kätu magas, põleb igal öösel aknal lamp. Me ei taha, et tema tuba pime oleks.” Sealsamas tühja voodi kõrval on ka õnnetuse hetkel Kätlinil jalas olnud punased sandaletid ja kleit.
Kätlin: “Ka mina oskan tantsida”
Kolmeaastasest Kätlinist on kasvanud esimese klassi õpilane. Sel sügisel hakkas Kätlini juures käima õpetaja.
Koos õpitakse tähti ja numbreid. Kui Kätlin joonistada tahab, pannakse talle pliiats suhu ja paber kaldlaua peale. Kätlin kirjutab oma nime ja püüab joonistada maailma. Üle keha halvatud Kätlini ainus tundlik osa on pea. Ta tunneb paid ja sakutamist.
Kui teen sulle pai, kas sa tunned seda?
“Tunnen. Kui kammitakse, siis ka tunnen, kamm kraabib niimoodi. Kui juuksed patsi pannakse, siis on hea. Aga ma tean tegelikult, mis siin toimub. Lõhna tunnen, tunnen kõike.”
Ega sa üksindust siin vist ei tunne.
“Vahepeal tunnen. Aga siin lapsed tulevad nii, et üks läheb uksest välja, teine tuleb aknast sisse. Kogu aeg - sisse-välja. Palju lapsi on siin...”
Teised lapsed on teistmoodi.
“On teistmoodi. Nemad tunnevad keha pealt.”
Kas sa tahad ka olla nagu teised?
“Ei taha. Mulle meeldib nii kõige rohkem.”
Kuidas?
“Kui tunnen näo päält. Ma ei tunne jalgade pealt mitte midagi. Ma ei tunne käte pealt midagi.”
Kui näed lapsi teleris tantsimas, kas tahaksid ka?
“Mina oskan ka tantsida. Jalg teinekord liigub, kuigi ei kõnni. Kui mingi muusika tuleb, siis teen peaga nii... Rokk mulle meeldib, aga rahvalaulud mulle üldse ei meeldi.”
Kas sa avariid mäletad, Kätlin?
“Mäletan. Mulle sõitis tumepunane auto otsa. Ma läksin lasteaeda. Lasin emme käest lahti, jooksin, tuligi punane auto. Ma olin pisi-pisike...”
Oli sul valus ka?
“Ei.”
Kas mäletad seda jooksmist? Tahaksid jälle joosta?
“Tahaksin, aga ei saa. Ma ei saa liigutada, tunnen ainult näo pealt.”
Oled sa pahane auto peale, kes sulle otsa sõitis?
“Ei, ma kardan. Kui ma koju sõidan ja kui tuleb punane auto, mõtlen ma jälle, ta sõidab mulle otsa. Punased autod sõidavad ju otsa. Nad ei sõida mitte külje pealt, vaid otse. Aga mõned autod on head. Nad lähevad mööda, pööravad ära. Aga mul on helkur nüüd. Ma ei karda.”
Möödunud suvel viis kogu pere Kätlini tsirkusesse. Kätlinil on siiani meeles kloun, hobune ja aafrika elevant. Isegi karussellile pandi tüdruk koos ratastooliga ja tehti pisut aeglasemat sõitu. See Kätlinile ei meeldinud. Ta tahtis kiiremini.
Haiglapäev maksab tuhat krooni
Kätlini voodi kõrvale seinale on kinnitatud sedel: igal hommikul vahetada lahused. Kaks korda päevas lamatiste, hingetorukanüüli tualett. Iga 24 tunni järel kunstnina vahetus. Põiekateeter loputada iga 4 tunni järel. Kord päevas pesta laps üleni hügieenilise vahendiga, igal reedel vahetada trahheakanüül, respiraatorvoolikud.
Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna arsti-õppejõu Margit Närska sõnul on Kätlinil seljaajuvigastus kaelapiirkonnas 4.-5. selgroolüli kõrgusel. Vigastus jaotab lapse justkui kaheks: üleval pool neljandat lüli, s.t pea ja mõistus on Kätlinil korras, seitsmendast lülist allpool keha ei liigu. Kohe pärast õnnetust eemaldati põrn. Viie aasta jooksul on Kätlinil süvenenud krooniline neerupuudulikkus, ka ei tööta lapsel põis.
Kätlin ise ühtegi hingamis-akti ei tee, seetõttu sõltub lapse elu ainult hingamisaparaadist. Kätlini hingetorru on pandud kanüül ja nii lööb kopsud lahti aparaat.
“Meditsiiniliselt ei saa Kätlinit aidata, kuid arenenud sotsiaalabi puhul võiks see laps ka kodus elada. Tema juures peab ööpäev läbi olema inimene. Meie oleme tema jaoks avanud spetsiaalse õeposti. Õdede kõrv on nii treenitud, et kui aparaadiga midagi juhtub, saavad nad kohe aru.”
Närska sõnul on Kätlini heas seisukorras peale hingamisaparaadi oluline osa ka põetusel. Haigla õed peavad Kätlini meeleolumuutustega võitlema kui psühholoogid. Kätlini voodipäev maksab umbes tuhat krooni.
Helger Hallik: “See on nii ammune juhtum”
Kätlinile otsa sõitnud ja tüdruku sandistanud maadleja Helger Hallik ei ole kordagi haiglas elavat Kätlinit vaatamas käinud. Turjaka maadleja saab oletustega politseiniku äraostmise kohta endast välja viia. “See pole õige,” ütleb pereisa Helger. “See oli õnnetu juhtum, nii ammune lugu, et ma ei taha sel teemal rääkida.”
Spordimees tunneb süümepiinu, kuid pole õnnetuse heastamiseks midagi teinud. Miks?
“Seal on palju nüansse. Ma ei kommenteeri,” kostab autojuht Hallik. Sama vastuse saab ka küsimus, miks ta ei ole väikest tüdrukut vaatamas käinud.
Helger ütleb, et tal on ammu teine auto, see tumepunane on minevik. Vastus küsimusele, kas tal on pärast Kätlini lugu avariisid olnud, on lühike: “Ei kommenteeri.”
