Estraadiosakond loodi 60 aastat tagasi raha pärast
Estraadiosakonna loomisest Eestis NSV Riikliku Filharmoonia juurde, mille üks väike osa oli ka estraadistuudio, möödub sel aastal viiskümmend aastat. “Filharmoonial oli raha vaja! Sellepärast estraadiosakond tehtigi,” teab osakonna esimene juhataja Rein Klink. “Estraadiga sai ju väga head raha teenida.”
Enne kui filharmoonia hakkas estraaditööd organiseerima - afiðid, ringreiside planeerimine, repertuaar - ja estraad filharmooniale raha teenima, tehti kavasid omal käel. “Mäletan, et Voldemar Panso ja Helmut Vaag ning Sulev Nõmmik ja Ervin Abel käisid paaridena esinemas,” räägib Rein Klink. “Nemad olid sellised isehakanud, kes nähtavasti võtsid eeskuju enne sõda tegutsenud Saksa estraadibüroodest. Estraadiosakonna otseseks eellaseks sai samuti Saksa-aegne estraadibüroo Puhkus ja Elurõõm.”
“Seal korraldati üritusi nimega “Bunter Abend” - kirju õhtu. Mäletan - olin siis väike tüdruk -, et samamoodi nagu hiljem meie brigaadides, olid seal tants, laul ja sõnaline osa kavades läbisegi,” meenutab endine estraadinäitleja Eva Klink.
Estraad oli Eesti NSV-s põlu all
Ajal, mil Rein Klink enne estraadiosakonna loomist kuueks kuuks Leningradi Teatriinstituudi juurde asja õppima saadeti, oli estraad halvas kirjas. “Hea, et sellega tegeldes üldse ellu jäin!” arvab ta tagantjärele.
Estraadiosakonna alla, mis 1951. aastal loodi, kuulusid kõik brigaadid alates Baskini-Järveti tandemist kuni ansambliteni - nagu Laine - välja. Ja kogu aeg oli pahandust. “Kõik ajaleheartiklid ajalehtedes estraadi kohta olid materdavad,” meenutab Klink, “isegi nupukesed. See oli tollal riiklik tellimus. Oli ka juhuseid, et hävitava artikli kirjutanud ajakirjanik sai pärast äkki kultuurimaja juhatajaks. Osakonna loomise järel estraadi seisund õnneks siiski natuke paranes.”
Estraadi niigi halvale “läänelikule” mainele lisandusid veel 1951. aasta kurikuulsa VIII pleenumi mõjud. Pleenum tõmbas igasugusele kunstikiibitsemisele vee peale ja nõudis lihtsat ning mõistetavat rahvakunsti. Estraadiosakonnale tähendas see seda, et komisjon komisjoni otsa käis estraadibrigaadide tegevust kontrollimas. Sest estraadibrigaadide kavasid nägi ju kogu rahvas - telekat veel polnud, inimesi käis etendustel murdu ja paremate estraadikavade tekste teati peast.
Tasustamine esinemise eest ebavõrdne
Raha said artistid tol ajal punktisüsteemi alusel: kunstinõukogu määras igaühele eraldi kategooria, kui palju ta esinemise pealt raha sai. “Tavaline tasu oli 7 või 8 rubla, kõrgem isegi 11 rubla. Madalaim punkt oli 4,5 rubla. Ettepanekud punkti kõrguse määramiseks tegime küll meie - filharmoonia -, aga ega meid ministeeriumis eriti kuulda võetud,” meenutab Rein Klink. “Võis olla, et palju kehvem artist, kes võimudele meeldis, sai kõrgema punkti kui temast parem tegija. Tasustamine oli ka seetõttu ebaõiglane, et näiteks trios või soolot lauldes said ikka ühe ja sama tasu. Olgu kolme laulu või kahekümne laulu puhul, ikka sama. Kuigi jah, soolokavade eest sai poolteist punkti. Kui Georg Ots laulis estraadiosakonna kontserdil, sai ta tasu ikka vastavalt oma punktile, mis talle kui ooperisolistile oli määratud.”
Punktisüsteem sundis haltuurat tegema
Reinu Klingi sõnul hakkasid artistid just punktisüsteemi pärast üha rohkem haltuurat tegema. Ja filharmoonias tõmmati otsi aina rohkem kokku, raha jäi kogu aeg vähemaks ja esinemistasud olid väiksed. “Estraadiosakond ei teinud haltuuradest suurt numbrit, aga filharmoonia küll, “ naerab Rein Klink. “Süvamuusika jaoks tuli raha ju otseselt meie kontsertidelt, ja seepärast oldi seal huvitatud, et kõik kontserdid ikka nende korraldatud oleksid ja kõik rahad nende kätte tuleks. Meil - estraadiosakonnal oli ükskõik, sest tükk tegu oli ühisesse kassase läinud omateenitud raha jälle kätte saada: raskusi oli pärast kontserti kunstnikule tasumisega, kostüümide eest maksmisega jne.,” põhjendab Rein Klink estraadiosakonna allakäiku Vene aja lõpul.
Estraadistuudiosse konkureeris igal aastal paarsada noort
Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juures tegutsenud estraadistuudio oli omal ajal noorte hulgas väga populaarne. “Rahvast tuli sinna katsetele hirmus palju kokku - nagu lavakasse - ning eelvoorud kestsid mitu päeva,” meenutab estraadistuudio metoodikuna töötanud endine estraadinäitleja Eva Klink.
Katsed estraadistuudiosse olid üsna sarnased lavaka omadega: tuli teha etüüd, laulda ja liikuda, lõpuks oli vestlus. Tahtjaid tuli katsetele alati paarisaja ringis, stuudiosse pääses neist ainult kümme: “Valik oli väga vaevaline, kuna raske oli aru saada, kas tase, mida noor laulja näitas, oli osav järeleahvimine ja kellegi pealt õpitud või oli inimesel endal ka midagi sees,” meenutab Eva Klink. “Mõnega sai mööda ka pandud. Mul on Erich Krieger südamel. Teda ei tahetud alguses vastu võtta: heideti ette, et ta on kellegi moodi. Lõpuks võeti minu vastutusel kaheks kuuks. Tuligi välja, et ta on tegelikult väga sisukas poiss, ja oli üks paremaid õpilasi.”
Vastupidi lavakale, mille lende teatakse kümnete kaupa peast, ei oska endised estraadistuudio töötajad isegi seda öelda, mitu lendu neil üldse kokku oli.
“See oli suvine aeg 70ndatel, kui otsustati filharmoonias suur remont teha, ja estraadistuudio kantseleiruumist visati kirjutuslaud koos sahtlitega prügikonteinerisse. Arhiiv hävis täielikult,” meenutab Eva Klink ehmatust, kui ta suvepuhkuselt tagasi tuli. “No oleks võinud mulle sinna metsa ikka teatada kuidagi!” ohkab ta. “Oleksin linna tulnud ja asjad ise ära paigutanud.”
Nüüd põhineb kogu materjal, mis puudutab aastatel 1963-1982 tegutsenud estraadistuudiot, suuremalt jaolt mälestustel. “Minu arust oli lende kas seitse või üheksa, täpselt ei tea,” kehitab ka estraadistuudio üks loojatest, Eva abikaasa Rein Klink õlgu. “Kõige kõvem lend oli vist see, kus oli Mare Väljataga - aga mis aastal ja kes seal veel olid, seda ei mäleta,” ohkab Eva Klink.
“Vahepeal tahtsime estraadistuudios õppimise eest kehtestada väikest tasu,” räägib Rein Klink. “Probleem oli selles, et stuudiosse taheti kangesti sisse saada - konkurss oli suur -, aga neist, kes sisse said, polnud esimesel aastal kedagi nähagi! Inimestel tekkis tunne, nagu oleks nad kuhugi kõrgemasse klubisse vastu võetud ja et nüüd ei peagi enam midagi tegema...Tahtsime neid ikka koolis käima sundida, mõtlesime, et oma raha eest hakkab inimene ehk rohkem tööle.
Näiteks sellel kursusel, kus õppis ka Reet Linna, oli üks kohutavalt andekas noormees, ent tal oli viinaviga, mida ta ei suutnud ohjeldada. Viskasime ta välja ja karistuseks anti kogu kursusele kaks kuud mõtlemise aega. Aga need inimesed enam tagasi ei tulnudki - nii et minu teada Reet Linna lõpetanud pole.”
Stuudiot siiski tasuliseks ei muudetud, kuid koormust ka vähemaks ei võetud. Tunnid algasid iga päev kell kaks - algul olid individuaaltunnid ja õhtul seitsmest üldtunnid. Lisaks näitlejameisterlikkusele, kõnetehnikale ja tantsule oli kohustuslik aine veel marksism-leninism. “Ilma selleta ei tulnud kunst ju kõne allagi,” muigab Eva Klink tagantjärele. Tunnid lõppesid väga hilja, kell üksteist õhtul. “Toona polnud aga sugugi nii ohtlik õhtul koju minna kui praegu. Mõnikord lõpetasime ka varem, sest igakord ei saanud me ruume; kaklesime nende pärast kogu aeg Venno Laulu poistekooriga.”
Eva Klink meeenutab õpilasi:
Aga tavaliste asjadega ta hästi hakkama ei saanud - tal oli võime minna bürokraatia ja ametnikega otsemaid tülli. Kuut on lihtsalt muusikaliselt ürgandekas inimene. Stuudios lindistades laulis ta väga hästi, aga lava ta kartis ja läks krampi.
Estraadistuudio kui tähtede taimelava
1960ndatel hankisid kümned tulevased lavatähed laulu- ja lavatarkusi ENSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudios. Estraadistuudio avas uksed aastal 1963. Sealne nelja-aastane stuudium sisaldas marksismi-leninismi aluseid, muusikateooriat, näitlejameisterlikkust, lauluõpetust ja lavalist liikumist. Lõbusaid juhtumisi ja õpitut meenutavad Boris Lehtlaan, Enn Eesmaa, Reet Linna ja Marju Kuut.
Boris Lehtlaan lendas ukse taha
Boris Lehtlaan (54) on mees, kes oskas nii estraadistuudiosse sisse astuda kui sealt välja heidetud saada. Kuigi ajutiselt välja heidetud.
Kolm aastat, alates 1965ndast, oli Lehtlaan osalenud stuudio õppetöös, laulnud ja näidelnud. Ühel heal päeval sai ta kutse laulda Vene sõjaväeosas. Lehtlaan keeldus, tema asemel läks soldatitele esinema toonane Eesti Filharmoonia direktor ja Lehtlaan leidis end väljastpoolt õppurite nimistut.
“Seitse kuud olin väljas,” meenutab Lehtlaan, “siis kutsuti tagasi, sest ma olin nii andekas.” Lehtlaan nendib, et pirtsutas esinemistega muilgi puhkudel, kuigi tunnistas ka Venemaal laulmist.
Estraadistuudio aja leivapaladeks nimetab Lehtlaan “Läänemere laineid” ja “Kui mina alles noor veel olin” oma seades. “Natuke panime rütmi juurde jne.,” seletab ta.
Stuudios käisid peale laulu- ka näitetunnid. “Minul ei tulnud näitlemine väga hästi välja,” seletab Lehtlaan. “Enn Eesmaaga pidime kord etüüdi tegema, kedagi maha laskma, vist ennast. Mina võtsin päris püstoli ja tulistasin päriselt, paukpadrunitega. Þürii ehmatas, mis muidugi oligi eesmärk.”
Tegelikult käis Lehtlaan stuudioga ühel ajal muusikakoolis ja pidas seda stuudiost tähtsamaks. Ka sisseastumiskatsetel käinud ta muusikakooli vahetunnil. “Kümne minutiga käisin ära,” meenutab Lehtlaan. Kui kõik teised katselised kasutasid kohapealset klaverisaatjat, siis Lehtlaan võtnud isiklikuks saatjaks kaasa koolivenna Olav Ehala.
Reet Linna lend armastas liialt pidutseda
“Meie lend tegelikult estraadistuudiot ei lõpetanud,” meenutab Reet Linna (56). “Sattusime küllalt vara lavale ja ei olnud aega enam tegelda lõpetamise kui niisugusega.”
Samuti armastasid noored lavatähed südamest pidutseda. “Sellega me kokku jooksimegi,” ütleb Linna. “Elu käis ikka Filharmoonia puhvetis.”
Distsipliinimurega kursusel alustasid 1963. aastal veel näiteks Katrin Karisma, Lii Tedre, Mare Garðnek, Tiina Talvik (praegu Tiina Linna) ja Toivo Nikopensius.
Reet Linna sõnul vedas neil tugevate õpetajatega. Kalju Saareke tegi stange ääres tugevat balletitrenni, Sulev Nõmmik õpetas näitlema, Elsa Maasik laulma.
Kuulsa laulukaaslasena meenutab Linna operetinäitlejat Enno Eesmaad, Enn Eesmaa isa. Paar laulis lugu “Kui kord pühapäev vihmas”, kehastades armunuid. “Ma ei tea, kas on eetiliselt kena sellest rääkida,” arutleb Linna, “aga sellega oli pull lugu, et kui Enno Eesmaa laulis, pritsis tal väga palju sülge. Vihmavari tuli vahele panna. Eluajaks on meelde jäänud.” Veel nimetab Linna oma toonase leivanumbrina Klara Kotteri laulu “Novembriõhtud”.
Noored estraaditähed tegid Linna meenutusel kõike ise, näiteks ka grimmi. Kord meisterdas Linna Mare Garðnekile lavaleminekuks rullidega ülespandud soengu.
Kokkuvõttes nimetab ta stuudioaastaid päikeseliseks ajaks, mis andis tõuke laulmisega edasi tegelda. Enne estraadistuudiot oli ta üritanud ka konservatooriumi astuda, kuid seal soovitati häält veel arendada. Muusika poole oli Linnat kui helilooja Arved Haugi tütart tõuganud juba kodu.
Marju Kuut käis estraadistuudios kui kuuvarjutus
Laulja Marju Kuut (55) meenutab estraadistuudiot kui kohta, kus ta käis väga juhuslikult ja mida ta ei lõpetanudki. Et kool pani Kuudi ikkagi kirja kui lõpetaja, selgus lauljatarile alles hiljuti. Erich Krieger, samuti stuudio õppur, pannud ta tõsiasjaga silmitsi ühes hommikuses telesaates.
“Minu mäletamist mööda,” märgib Kuut, “oli see pool aastat, mis ma tolknesin seal. Tõesti tolknesin.” Enda sõnul läks ta estraadistuudiosse õppima seetõttu, et isehakanud lauljat toonane kord ei armastanud. Kohal käinud neiu vaid aeg-ajalt, pealelõunal, ja tasahilju jäänud õppimine täitsa katki.
Filharmooniat ennast kirjeldab Kuut kui head kohtumispaika, kus kõik käisid ja kus lauljaid kergesti leida võis. Tänini kestvat mõju avaldasid talle stuudios aga Kalju Saarekese liikumistunnid. “Siiamaani teen hommikuti tema harjutusi,” kinnitab Kuut.
Laulu õpetas Kuudile Ellen Laidre. “Intelligentselt ja väga kenasti,” sõnab Kuut. Ometi nendib ta, et naine vajab meessoost lauluõpetajat. Naisõpetaja kipub õpilaselt nõudma sama häälega järele laulmist, mis tal endal on, see aga ei pruugi kõigile sobida.
Enn Eesmaa: estraad polnud mu elu eesmärk
Ühel ajal Boris Lehtlaanega käis estraadistuudios ka tänane tuntud telenägu Enn Eesmaa (54). “Sain tõsise võimaluse end sel alal proovida,” seletab Eesmaa, “ja jõudsin veendumusele, et estraad on tore ajaviide, aga ei peaks kujunema elutööks.”
Eesmaa sõnul võttis ta stuudiot küll töökalt, kuid mitte surmtõsiselt.
Eriti kasulikuna meenutab Eesmaa Heli Läätse laulutunde. “Temal oli alati palju anda,” nendib ta. Koos näitlemise ja muuga nimetab Eesmaa õppekava läbimõelduks. Tulevaste estraaditähtede tunniplaanides seisis ka marksism-leninism, kuid see jäi kõrvaliseks.
Kui pärast keskkooli hellitas Eesmaa lootust minna Panso käe alla näitlejaks õppima, siis estraadistuudio näitetundides jäänud õpetaja kiitus tulemata. “Tegime oma asjad küll südilt ära,” nendib Eesmaa, “kuid näitlejameisterlikkust oli puudu.”
Laulda eelistas Eesmaa stuudioaastail ja hiljemgi Cliff Richardi ja Lembit Veevo meloodilisi palu. Rokikalduvusi telemees eitab.
Juba stuudio kõrvalt, räägib Eesmaa, leidis ta teletöö laulust südamele lähemal seisvat. “Kui oleksin jäänud estraadi peale,” seletab ta, “oleksin ilmselt pidanud minema restoranidesse-ööklubidesse laulma. Tekkis ka teisi alternatiive.”
Väikestviisi tegeleb Eesmaa lauluga aga tänapäevani. “Iga kord, kui habet ajan,” tunnistab ta.
Helen Arusoo
