Preestrist eriuurija Laigna mõistab Laari üle kohut
Keskaegne inkvisitsioon kasutas nõidade tuvastamiseks julmi, ent tollase loogika järgi lollikindlaid meetodeid - visati näiteks nõiaks peetu kinniseotuna vette. Juhtus kahtlustatav uppuma, oli ta süüta. Jäi ta aga ellu, hukati kui saatana käsilane.
Kaitseväe peainspektor Einar Laigna (63) küll jumaldab keskaega, kuid ülesanne, mis tal ees seisab, on pea sama väljapääsmatu kui nõiakatse. Hiljemalt kahe nädala pärast peab ta kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi lauale panema ettekande selle kohta, mis toimus 1999. aasta 13. mai õhtul Nursi sõjaväebaasis. Ükskõik millise tõeni ta peaminister Mart Laari tegevuse kohta kaitseväe lasketiirus jõuab, leidub suur hulk inimesi, kellele see ei meeldi.
Kolleegid kaitsejõudude peastaabist kinnitavad, et üks on kindel - kui Einar Laigna viib läbi ametkondlikku juurdlust, siis ei suuda mitte keegi teda mõjutada. "Ta ei tee tööd formaalselt, vaid südamega," ütleb ajalooprofessor ja eruohvitser Rein Helme. Peainspektor käis eelmisel reedel Meegomäel, mis ta seal tegi ja kellega vestles, on saladus.
Tahtejõulise lõuajoone ning palja pealaega Laignat hüütakse tagaselja duce'ks või Mussoliniks. Einar Laigna on mees, kes suudab end vihkama panna inimesed, keda ta pole kunagi kohanud. Kirjanik Ain Kaalep on presidendile saatnud hulga kirju, et see Laignale aukõrgendust ei annaks. Niivõrd vastukarva olid literaadile tema mõtteavaldused.
Muuhulgas on Laigna näiteks veendunud, et demokraatia asemel on palju efektiivsem riigikord monarhia. Medievisti ja teoloogina peab ta keskaega inimkonna parimaks epohhiks - siis oli religioon ühiskonnas kesksel kohal, sellega koos au ja väärikus.
Kaitsejõudude peastaabis teeninud Soome kolonel Martti Lukkari kirjutas koju naastes oma mälestusteraamatus, et ei saa aru, kuidas Laigna-sarnased inimesed sõjaväkke pääsevad. Mõni aasta tagasi arutlenud Laigna näiteks ühe kultuuriürituse after-party'l tõsiselt, mitme Makarovi püstoli tulejõust piisaks Eestis riigipöörde korraldamiseks. Ise meenutab ta, et rääkis hoopis, et madala kaitsetahtega Eesti on vallutatav üheainsa pataljoniga.
Einar Laigna, kes on tuntud oma kõuehääle ja valusa ütlemise poolest, korjab vaenlasi just oma terava keele tõttu. "Tegemist on inimesega, kellel on suurepärane tabav ütlus. Nii teravat keelt polegi ma ühelgi inimesel kohanud nagu temal," seletab filosoof Mart Raukas. "Tema naljad on piitsahoobid, mis löövad kümnesse."
"Kellel pole vaenlasi, see polegi kellegi mees," resümeerib Laigna ise.
Vaatamata soliidsele vanusele on Laigna raudse tervisega ja silmapaistvalt heas füüsilises vormis. "Ma olen 63 aastat noor ja näen iga päev enda ümber 30aastaseid rauku," kostab Laigna ise. Enda sõnul 1960ndatel esimesena Eestis tõsiselt kulturismiga tegelema hakanud mees armastab tänini spartalikke eluviise ja räägib vaimustunult sõpradele talvel metsas ööbimise võludest. Sõber Raukasega võtab ta tänini ette pikki jalgrattasõite, kus spordiga kaasneb filosoofiline vestlus. Laigna salaarmastus on ratsutamine.
Pärast Tallinna polütehnikumi lõpetamist teenis Einar Laigna elatist metallitöölise ja õpetajana. Tõstespordi kõrvalt luges ta teoloogia ja filosoofia raamatuid, kuni otsustas astuda Usuteaduste Instituuti. Ta pühitseti vaimulikuks ja suunati Märjamaa koguduse hingekarjaseks.
Kuid Laignale hakkas meeldima jõulisem ja pikema ajaloolise traditsiooniga katoliiklus. Moskva olümpiamängude ajal sai temast põrandaaluses seminaris Leedus katoliku preester. Rooma kirik saatis ta eriülesannetega misjonäriks Armeenia mägedesse, kus ta elas vahelduva eduga kokku viis aastat.
Tänapäeval hoiab Laigna enamikust Eesti katoliiklastest eemale. Sõdur-preester Laigna esindab katoliikluse konservatiivset ja traditsioonilist joont ning on kirikus - nagu seda praktiseeritakse siin ja praegu - pettunud. "Katoliku kiriku väikekodanlik seltskond ei salli niivõrd jõulist isikut," nendib ise pikka aega katoliiklane olnud Raukas.
Hoolimata konfliktsest mainest on peainspektor Laigna üks stabiilsema karjääriga kõrgametnikke kaitseväes. Laigna militaarkarjäär algas Kaitseliidust, kus ta armastas kanda laigulist moondamisülikonda ja sõjaka kaldenurgaga musta baretti. Kui ta Johannes Kerdi tuules kaitseväe peastaapi kutsuti, ei kiirustanud Laigna kamoflaaþikostüümist loobumisega. Lõpuks soovitati tal sõbralikult tavamundrit kanda.
Munder on asi, mille nimel Laigna võiks elu anda. Mõnede arvates on ta lihtsalt edev. Laigna oli 1988. aastal üks Eesti Humanitaarinstituudi asutajaid. Kui ta ilmus sõjaväevormis keskaja loenguid lugema, oli see õrnahingelistele kultuuriinimestele liig. Laigna kostitas oma kriitikuid tiitliga - kidurad intellektuaalid. Peale mundri hakkas Laigna puhul vastu tema pretensioonikas ja must-valge mõttemaailm. Näiteks võttis ta EHIs sõna teksade ja vaba kasvatuse vastu.
Peale teoloogia tegeleb Laigna sõjanduseetika ja praktilise filosoofiaga, kuuludes tänini filosoofe ühendava Mauritiuse Instituudi juhatusse. Muuhulgas on Laigna õppinud liturgilist ladina keelt.
Ka käte poolest on Laigna osav. Major Laigna on üks väheseid mõõgaseppi Eestis. Hinnalised külmrelvad valmivad kuldsete kätega majori koduses töökojas Pääskülas. "Mõõga tegemine on ränk töö ja võtab palju aega," jääb Laigna tagasihoidlikuks. Sügiseks peab tal valmima tseremoniaalne mõõk ühe kõrge kaitseväelase tarbeks.
Sisuliselt töötab Laigna kaitseväe peapsühholoogina. Igal ajateenijal ja ohvitseril on õigus pöörduda oma kaebusega tema poole ilma ülemuse loata. Nagu usaldusliin, on tema mobiiltelefon ööpäevaringselt ajateenijate kaebustele avatud. Üks mõrumaid ülesandeid oli Laigna jaoks Kurkse merekatastroofis hukkunud sõdurite haudadele pärgade asetamine.
Paljude arvates on Laigna fanaatik, keda võõrastavad nii militaristid kui ka haritlased. Teised peavad teda lihtsalt kirglikuks inimeseks. "Kes ma tegelikult olen, seda teab ainult Jumal," lisab Laigna.
Mihkel Kärmas
