Narva-Jõesuu ootab uut hiilgeaega
“Hruðtðovi väimehe Adþubeiga, kes oli Pravda peatoimetaja, oli siin 1964. aastal selline lugu,” meenutab 38 aastat Narva-Jõesuu sanatooriumis töötanud Elju Varblane. “Tuli puhkama, võeti hästi vastu ja tema oli kõigega rahul. Aga korraga ütleb, et tahab kohtuda kahe-kolme ehtsa eesti kolhoosnikuga.
Toas number 202 või 203 toas puhkasid lüpsjad. Leppisin nendega kokku, et kohtumine toimub kaminasaalis.
Adþubei oli selline viisakas härra, vestles ja rääkis nendega ja kui oli lõpetanud, tuli minu juurde ja küsis: keda te siis mulle näidata tõite, need on ju Tallinna prouad?! Et kas tema ei tea, millised kolhoosnikud välja näevad. No aga meie kolhoosnikud olid ju sanatooriumis uhkelt riides, soengud peas ja küüned lakitud ja kõrgekontsalised kingad jalas - nemad ju puhkavad! Venemaa kolhoosnikud kandsid ka sanatooriumis puhates pakse jakke, rätikuid ja pehmeid susse.
Adþubei ei jäänudki uskuma, enne kui viisin ta alla valvelauda, kus ta nägi nende naiste tuusikuid - lüpsjad-karjatalitajad. Siis raputas ta pead - tema poleks uskunud, et eesti kolhoosnikud on nii uhked daamid.”
Kümme kehva aastat
Ajal, kui inimesed tulid siia nagu välismaale, käisid Narva-Jõesuus puhkamas omaaegsed kuulsused kogu Nõukogude Liidust: kirjanikud, kunstnikud, poliitikud, muusikud: “Näiteks kuulsa Utjossovi orkestri liikmed ehitasid siia endale isegi suvilad,” teab Eda.
Uhked ajad on möödas, praegu valitseb Narva-Jõesuus endiste aegadega võrreldes vaikus. Peatänavaäärsed imekaunid venepäraste puunikerdustega majad on kokku kukkumas, kunagine linna uhkus, võssakasvanud kuursaal, ootab juba aastate eest koostatud linna investeerimisplaani ühe osana renoveerijat. Kahe kauni pargi kõrval, mis korda tehtud, ootab kümme korda suurem maa-ala hoolitsevat aednikukätt.
Linna, kus veel kümmekond aastat tagasi oli seitse sanatooriumi-puhkekodu ning mõnel suvel kasvas elanikkond kolm korda (kuni 17 000), külastab nüüd tipphooajal vaevu 1000 inimest. Rand on suvel küll rahvast täis: 14 kilomeetri kauguselt Narvast tulevad inimesed siia päevitama, ent kuurortlinnakese endine rikkuse allikas, Venemaa puhkajad ja eesti kolhoosirahvas, kadusid koos Eesti Vabariigi taastulekuga.
Tsaariaegne superkuurort
Narva-Jõesuu vääriks hoopis enamat kui unustatud linnakese saatust. Loodus on siin fantastiliselt ilus: pikk lai liivariba, kus suvitaja võib teha kilomeetritepikkusi jalutuskäike. “Muidugi on Pärnus ja Haapsalus hea puhata, aga need on ikkagi suurlinnad. Siinne mikrokliima on aga nagu loodud enese taastamiseks. Kui tahad stressist vabaneda, on Narva-Jõesuu just õige koht,” kiidab Elju kodulinna.
Selle, et Narva-Jõesuu suvel kullaauguks muutub, tabas üle-eelmisel sajandil ära tollane Narva linnapea Adolf Hahn, kes lähedalasuvasse kalurikülla Hungerburgi (toonane Narva-Jõesuu nimi) lõi mõne aastaga vene kõrgaadli kuurordi.
Ehitust alustati 1872. aastal ning juba neli aastat hiljem oli linnas 500 suvilat ja rajati esimene vesiravila. Kümne aasta pärast ulatus suvitajate arv juba 12 000-14 000 inimeseni.
“Oli selline komme, et Adolf Hahnile kuulunud Villa Capriccio katusele heisati suvitajate kodumaa lipp,” jutustab Eda. “Kord oli kokku loetud kakskümmend kaheksa lippu, ema rääkis mulle. Kirev seltskond võis siin olla! Jõukas ka.”
Vanad fotod 20. sajandi algusest räägivad iseenda eest: raha siin liikus. Üks puunikerdustega häärber uhkem kui teine, ääristamas linnakese tänavaid, mööda Narva-Jõesuule iseloomulikku laia ja kõva liivariba jalutamas valgesse riietatud parunid ja parunessid, madruseülikonnas lapsed viisakalt käekõrval. “Suuremalt jaolt käis siin puhkamas Peterburi intelligents,” teab Elju. “Neil oli hea lähedalt tulla, 140 kilomeetrit.”
Kultuuriinimeste kuurort
Esimese Eesti Vabariigi rajamine ja oktoobrirevolutsioon Venemaal tekitas kuurortlinnas väikse mõõnaperioodi, suur osa endisi suvitajaid jäi pärast 1917. aasta sündmusi Narva-Jõesuusse tulemata. “Aga tasapisi hakkasid ka eestlased seda kohta avastama. Eesti ajal käisid siin eesti kultuuriinimesed puhkamas: Paul Pinna, kirjanik Tammsaare.” Elju teada peeti siin ka ühed esimesed Eesti misteri-missi valimised.
“Eesti ajal oli selle koha peal, kus praegu sanatoorium, vesi-mudaravila, minu vanaisa oli seal mehaanik,” räägib Narva-Jõesuus sündinud Eda Eek. “Mereveevanne tehti siis raviks. Igal kevadel viis mu vanaisa torud merre. Supluskabiinid olid sellised, mida veeti hobustega merre: meri on ju Narva-Jõesuus kaunis madal, tükk aega tuleb enne minna, kui ujuda saab, ja et daamid jalgu ei külmetaks, viidi nad kabiinidega kaugemale vette, ja seal nad suplesid, kuivatasid, võtsid päikest.”
Kolhoosnike puhkepaik
Teises maailmasõjas läks Narva-Jõesuul halvasti: linnake pommitati maha, nagu ka lähedal asuv Narva. “Umbes 3/4 endisest hiilgusest kaotas Narva-Jõesuu sõjas,” arvab Elju. Rusuhunnikuks muutusid õigeusu kirik, rannahooned, suvilad. Puud, pargid, restoranid.
Kulus rohkem kui kümme aastat, enne kui kuurortlinn Nõukogude Eestis avastati ja sinna puhkekodusid rajama hakati. 25. juulil 1961. aastal avati Narva-Jõesuu sanatoorium. “Alguses puhkasid meil valdavalt Venemaa inimesed,” meenutab Elju. “Siis hakkasid käima eesti maainimesed - sanatooriumi nimi oli ju Kolhooside vaheline sanatoorium. Kolhoosid olid nagu osanikud ning ostsid tuusikuid oma töötajatele. Üks tuusik maksis 75 rubla. Kolhoosid olid rikkad, andsid meile veel raha pealegi, näiteks Kirovi kalurikolhoos. Ning 500 rubla anti veel puhkajale isiklikult kaasa: kuluta aga.”
Narva-Jõesuus, kus elab neli protsenti eestlasi, sai sanatooriumist iselaadne eesti kogukonna keskus: “Maainimesed ju vene keelt ei mõistnud, nii et üksvahe võeti sanatooriumisse tööle ainult eestlasi,” meenutab Elju. Suur osa Narva-Jõesuu eestlasi on tänaseni sanatooriumigatööga seotud.
Mari Möldre oli nõudlik
“Ega ainult kolhoosiinimesed siin puhkamas käinud, tolleaegsed kuulsused ikka ka. Aadu Hint, Mari Möldre, Georg Ots, Artur Rinne,” loetleb Elju. “Kui Mari Möldre esimest korda siin esines, kinkisime talle suure kimbu roose, aga tema oli ju harjunud - suur staar ikkagi -, et tal on lilli sületäis. Sel ajal kasvas meil siin maja ees tohutu lillemeri. Möldre ütles, issand teil on nii palju lilli ja te toote ainult viis-kuus õit. Järgmisel aastal valmistasin puhkajad ette, ütlesin, et minge korjake aiast Möldrele lilli. Võtke nii palju kui tahate ja viige talle - tema on staar, tema on sellega harjunud. Pärast kontserti tuli Möldre ja ütles: “Vaat, nüüd tunnetasin, et minu endised ajad on tagasi tulnud!”
Kolmas tuhast tõusmine
Vaatamata Narva-Jõesuu räämas olekule säravad mõlema kauaaegse sanatooriumi töötaja Eda ja Elju silmad, sest puhuma on hakanud uued tuuled. Nelja kuu eest sanatooriumi etteotsa asunud Tarmo Lindmaa on lühikese ajaga suutnud ilusa funktsionalistlikus stiilis sanatooriumi peahoone renoveerida ning tema plaanid aina kasvavad. “Meie sanatoorium saab kõige paremaks! Oktoobriks kolime mudaravila ka nüüdisaegsesse peahoonesse üle,” lööb elava jutuga sanatooriumi juhatuse esimees Tarmo Lindmaa endale vastu rinda. “Kui ma siia tulin, oli siin... peldik! Inimesed polnud mitu kuud palka saanud Aga tuleb asjal sarvist haarata. Nüüd saab kõik korda. Ning kui õitseb sanatoorium, õitseb ka linn,” on esimees veendunud.
“Ehk hakkab tõesti siin midagi õitsema,” ohkab ka Eda, kuid arvab, et puhkama hakkab siin nüüd hoopis teine kontingent kui vanasti. Ei tule siia enam maainimesi - nad ei jõua teenuste eest maksta - ega ka Peterburi rahvast. “Peterburist tuldaks praegu hea meelega, aga meie piiri ületamine on nii keeruline, et lihtsam on minna Hispaaniasse,” arvab Elju. “See siin on läbi aegade olnud nende ideaalseim suvituskoht. Eesti hõng ja ?liff, sellest peavad nad väga lugu.”
Narva-Jõesuu ravib fiilinguga
“Teate, pole olemas absoluutselt terveid inimesi,” teatab sanatooriumi juhatuse esimees Tarmo Lindmaa. “Ja teine lugu, kui juba haige oled, siis on juba hilja, eks. Ma olen käinud välisreisidel puhkamas, Kanaaridel, Pariisis, sealt sain emotsioone, aga ei puhanud välja. Kui tuled siia, sulle tehakse vannid - sura-mura, saad magada! Sa saad end välja lü-li-ta-da!
Meie kahepäevane ravipakett maksab 800 krooni: antakse kolm korda päevas süüa, hotell ja kolm raviprotseduuri. Hinnad on teistest kuurortidest 20-30 protsenti odavamad. Kuurortteenus on mõnel pool masinavärgiks muutunud, aga seda ta ei tohi kindlasti olla. Kui teenus muutub ametlikuks, siis ei teki fiilingut.
Mina tahan, et siin sanatooriumis tekiks fiiling. Kaunis hoone, koht, inimesed - meie erilisus on meie teenindus, mis on väga sõbralik. Siin oskavad kõik hästi eesti keelt.”
Narva-Jõesuu
Narva-Jõesuu ja Narva regioonis asub üks tähtsamaid piiriületus- ja transiidipunkt Eesti, Venemaa ja Skandinaavia vahel.
Peterburi on 140 km kaugusel.
Narva-Jõesuu on ainus kuurort Kirde-Eestis, armastatud puhkepaik Narva ja Sillamäe elanike jaoks.
Narva-Jõesuus elab 4% eestlasi (natuke rohkem kui Narvas), elanikke on ligi 4000.
Narva-Jõesuu asub 210 km Tallinnast idas Eesti-Vene piiril.
Narva-Jõesuus on üle 7,5 km pikkune peene liivaga puhas rand.
Siin pole narkomaane!
“Ärge kirjutage, et siin on kõik surnud! Ei ole surnud!” palub sanatooriumi töötaja Elju Varblane.
“Et siin on narkomaanid ja töötud. Siin pole neid midagi rohkem kui mujal. Teate, see on nii ilus koht, sellist loodust pole kuskil mujal. Pärnu on neile, kel on palju raha, kes tahab lõbutseda. Haapsallu läheb see, kes tahab ravi ja muda saada.
Meil on aga läbi aegade olnud klimaatiline kuurort, mis võtab maha stressi, annab rahu. Ja on ka vaatamisväärsusi - meil siin ju ajalooline Narva kõrval, kindlused, Kuremäe klooster.
Kes tahab puhata linnamürast, see Narva-Jõesuust paremat kohta ei leia.”
Helen Arusoo
