Kahtlemata ei saa ühe kuu põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teha, esialgu peaks lihtsalt rõõmustama, et Eestil läheb loodetust paremini. Aga kuidas nii ootamatult? Õpetatud analüütikud ministeeriumist, keskpangast ja erasektorist on sügisest saadik meid ainult langusejutuga kostitanud. Et majanduses läheb täitsa külmaks ja tuleb püksirihma pingutada. Et Ameerika tarbija ei jaksa enam vedur olla ja Saksamaa kiratseb ja Jaapan ei taha ega taha toibuda. Kuidas siis meilgi peaks hästi minema, väikesel puugil, kes oma toidu suurtelt imeb!?

Kui eelarve ennustamine protsendiga mööda läheb, jääb asi normaalse vea piiresse. Nüüd aga võeti aasta veanorm (1,2 % ehk 400 miljonit krooni) esimese kuuga täis. Samas tempos jätkates tuleb aasta summaks ligi 15% ehk 5 miljardit krooni. See on haigekassa aastakulu või kümme kunstimuuseumi!

Veel detsembris kinnitas rahandusminister Kallas riigikogus, et eelarvekärbetest pole pääsu. Lõigatudki pool miljardit eelarvest maha. Jaanuaris maalis rahandusministeerium Eesti ekspordi tulevikust süsimusta pildi. Keegi ei tahtvat enam meie tooteid osta, toit välja arvatud. Kui siia lisada Eestis üksmeelne arvamus, et maailmamajanduse mõjud jõuavad meile suure hilinemisega, ei ole õieti kuskilt maksulaekumise äkk-kasvule seletust leida.

Arvutusviga on ebatõenäoline, selleks peaks kogu riigi arvutipark korraga olema hulluks läinud. Pole ka põhjust kehtiva eelarve koostanud eelmist valitsust ülemäärases ettevaatlikkuses kahtlustada – valimisaasta ahvatlustele pole ükski valitsus vastu panna suutnud. Jääb üle teadlik allapakkumine, et uues koalitsioonis vabamate kätega tegutseda. Sel juhul oleks aga õiglane kogu enamlaekumine stressi ravimiseks välja maksta neile, kelle rahalootused sügisestes vaidlustes tumeda ja veel tumedama tuleviku üle pihuks ja põrmuks tehti. Parem ikka, kui lihtsalt kübarasse tagasi panna.