Parasjagu on ta oma käimistega kodust Elvast Tartusse Akadeemia toimetusse jõudnud. Kuigi Kaalep andis ajakirja peatoimetamise kohustuse tosinkonna tööaasta järel möödunud sügisel noorematele üle, püsivad tema suhted Akadeemiaga sõbralikud.

Valgustuslik teadusajakiri. 1988. aastal, kui arutati või-malust omaaegset Akadeemiat taastada ja 1989. aastal Kaalep selle peatoimetajaks sai, polnud tal veel päris kindlat tunnet, kui kaua seekordne “sula” kestab.

“Aga selge oli, et nüüd tuleb ära teha nii palju kui võimalik. Kui mõne aastagi jooksul saaks noortele inimestele edasi anda niisamasuguse demokraatia ja liberalismi rõõmusõnumi, nagu tegi seda vana Akadeemia,” kirjutas Kaalep 1997. aastal Akadeemia 100. numbri ilmumise puhul.

Kaalep on rõhutanud, et ini-mesed, kes mõistavad aegumatuid kultuuriväärtusi, ei saa enam kunagi teenida okupante; nende väärtuste hindamine sü-vendab demokraatlikke ja liberaalseid (järelikult ka patriootlikke) vaateid. Et kui kommunismi vastu ei saa astuda vaimurelvaga, tuleb tegutseda tasandil, milleni okupandid ei küüni. Selleks sai valgustuslik, kultuuri-propagandistlik tegevus.

“Võrukeelse luulega on praegu vahe sees,” tunnistab Kaalep, kelle 1999. aastal ilmunud võrukeelne “Haukamaa laul” pälvis nii lugejate tähelepanu kui ka kirjanduspreemia. Tartlasena ta ise võru keelt lapsepõlves ei rääkinud, kuid omandas selle tänu abikaasa Astridi Võrumaa sugulastele.

“Praegu tõlgin Baudelaire’i luulet,” lausub Kaalep. Tema aastakümnetepikkust prantsuse kirjanduse tõlkimist eesti keelde tunnustas Prantsusmaa suursaadik Eestis eelmisel sügisel auleegioni ohvitseri aumärgiga. “Olen praegu Tartu Ülikoolis aastase lepinguga vabade kunstide professor,” sõnab Kaalep, kel on ülikooli ja üliõpilastega veel mitmeid plaane.

Tema enda õpingud venisid pikaks seetõttu, et ta läks Soome sõjaväe eesti rügementi. Ta esimesed luuletused ilmusid sõja ajal eesti soomepoiste ajakirjas Kodutee. 1944. aastal istus Kaalep aasta KGB vanglas ja 1949 heideti ta poliitilistel põhjustel ülikoolist välja. Kooli lõpetas ta alles 1956. aastal.

Kogub häid ideid. Tänu segasele poliitilisele minevikule on Kaalep töötanud nii utiilivarujana kui ka Imastu lastekodu kasvatajana kuni 1970. aastatel uuesti ülikooli ja Edasi juurde võis naasta. Kaalep on tõlkinud põhiliselt saksa, prantsuse, hispaania ja antiikkeeltest. Eelmisel aastal andis Tartu Kultuurkapital talle aastapreemia.´

“Kas teil on mõni hea idee?” küsib Ain Kaalep EPL-i pärimise peale, mida ta preemiaraha-ga kavatseb peale hakata. ”Teate, ma kogun häid ideid. Midagi pompoosset mul küll plaanis pole. Eks elu jooksul on kogunenud mitmeid auke, mida lappida.”