KAAREL TARAND: Valgust kopsude arvelt
Kiusatus oma valijatele rohkem poliitilist meelehead teha kui keskkond seda välja kannatab, on Eesti valitsustel siiski väga suur. Paber paberiks, elu tahab elamist, näivad valitsejad mõtlevat. Ja president Bush ütles ju ka, et Kyoto põhimõtete järgimine pole rikkale USA rahvale jõukohane. Mis siis meist, santidest, rääkida!
Kust mujalt kui sellisest kahepalgelisusest võiks saada tõuke mõte, et suure hurraaga välja kuulutatud elektri hinna tõusu pidurdamine võiks toimuda keskkonna arvelt. Vähendades või veeretades tulevikku saastetasud, mida põlevkivist toituv energiatööstus suurima reostajana praegu maksab. Aga just sellise mõtte kavatseb majandusminister täna valitsusele ühe lahendusteena välja pakkuda, olgugi see vastuolus kehtiva seadusega.
Hästi, tuhaväljadele või karjääridesse, mis katavad enam kui sada ruutkilomeetrit Eestist, igaühel asja pole. Võib rahulikult terve elu ära elada ilma, et nende olemasolustki teaks. Ega see kopsudes kohe tunda ei anna, kui valesid gaase või muud lenduvat sodi sisse hingad. Ning vanuigi valutab igalt poolt ka siis, kui sünnist saadik gaasimaskis oled käinud.
Teadjamad teavad, et Eestis valdavad tuuled kannavad suurema osa õhku paisatavatest väävli, lämmastiku- ja süsinikuühenditest Venemaale ära. Veel targemad mõtlevad ehk sellelegi, et meie panus globaalsesse soojenemisesse on tühine. Neli kuud kestvat lumist talve pole Maarjamaal oodata ka siis, kui me üldse elektrit ei tarvitaks.
Seega, põletame kivi, kuniks elu ja lagastame Ida-Virumaad, nagu jaksame. Saaremaal ju ilusaid kohti küll, kus loodust nautimas käia! Eetikal pole rahakotis kohta ja peaasi, et rahaliselt nöökida ei saaks. Aga just eetikas on küsimus, kui tehakse otsuseid, mis meie elukeskkonda mõjutavad.
Eesti ei ole saastamise osas maailmas esirinnas. Läbirääkimistel Euroopa Liiduga küsime just keskkonna peatükis kõige pikemaid üleminekuperioode. Nii põhjalikult on siinmail lagastatud, nii loodusvaenulikku tööstust rajatud, et parimagi tahtmise korral ei jaksa seda mõne aastaga järjele viia.
Kui aga avalikult üldse pingutamast loobutakse, on see olulistele euroopalikele väärtushinnangutele sülitamine. Keskkonnaminister peaks valitsuses eos lämmatama igasugusegi katse populismiks keskkonna arvelt. Ja kui see ei õnnestu, siis tagasi astuma. Oma välismaiste kolleegide ette ei saaks ju niikuinii enam ilmuda.
