KAAREL TARAND: Keel ei salli lodevust
... kirjutas Juhan Viiding. Teadlikult või teadmatusest tuleb üht kui teist ette igal keelekasutajal. Segast panna on kahjuks moes ja seda harrastavad ka väljapaistvad isikud, need, kelle keelekasutus teistele eeskujuks peaks olema. Ja pärast veel panevad imeks, miks neid ei mõisteta, miks neist õigesti aru ei saada. Patust pole puhtad poliitikud ega ajakirjanikud.
Kaunile keelele kaitsekõnede pidajate hääled on üldises müras vaevu kuuldavad ja sageli peetakse keelekorraldust tööks, mis tegelikkust tagantjärele tarkusega tüütuteks reegliteks väänab. Õnneks arvavad kutselised keelekorraldajad ise vastupidist ning peavad oma tööd arendustegevuseks, püüdlemiseks ideaalse keele poole. Oleks kena, kui kogu ühiskond neis püüdlustes teadjamehi toetaks.
Mingis mõttes on keelekorraldus üksikute vägivald kollektiivi kallal. Ka Eestis, kus keelekorralduse ajalugu ligi kaks sajandit pikk. Siis otsustasid keelekorraldajad tartu keele kirjakeelena kaotada ja tegid selle teoks. Kahest eesti keelest sai üks. Ning ei möödunud sajanditki, kui riiklus keelele järele jõudis ja kahest Eestist (toona kubermangud) sai üks. (Praegune mõiste “teine Eesti” on täiesti eksitav ja kohatu, sest mõõdupuuks on võetud raha. Rahal aga puudub keele ja kultuuri, ka riiklusega seos ja inimesi kui kindla kultuuri kandjaid ning keele kasutajaid rahas mõõta ei saa.)
Keelekurja teeme ise. Paratamatult on ja jääb keel ka poliitika tööriistaks, tugevaks ja ohtlikuks relvaks, mille jõul võib minevikku muuta ja tulevikku kujundada. Keele tähtsustamine tema seaduse kaitse alla võtmisega ei olnud juhuslik. Oleme siiski maailma väiksemaid kirjaliku kultuurkeele omanikke püsivas palju suuremate huvide mõjuväljas. Seadusega kindlustasime endale õiguse valida, milliseid välismõjusid heaks kiita ja milliseid tagasi lükata. Seaduse panime vastu kultuuri-imperialismi survele ja tänaseni on see pidanud.
Olen varemgi väitnud, et suurimad eesti keele ohustajad oleme ikka meie ise, mitte nähtamatud välisvaenlased. Keele kasutajate keeleline lodevus hukutab keelt, kultuurilise vastupanuvõime puudumine matab ilusa keele võõra rämpsu alla. Mis küll sunniks meid oma keelde suhtuma samamoodi, nagu toidu valimisel, mille puhul loeme endastmõistetavaks eelistada puhast kodumaist kraami välismaistele keemiapommidele?
Kui saame aru, millist ohtu elukvaliteedile kujutab loodus-keskkonna reostamine, siis miks ei käsitle me samaoodi keele-keskkonda? Meil on küll keeleinspektorid, kuid pole kuulda olnud, et mõnda ajakirjanikku oleks eetri reostamise eest trahvitud. Poliitikutest rääkimata, kellest nii mõnigi võiks keelesolkimise meistrivõistlustel medali võita. Ma ei arva, et igaüht oleks võimalik keelegurmaaniks koolitada, kuid keskmist taset tublisti tõsta ei ole raske.
Imelik on see, et kui meie üks keeletundlikumaid poliitikuid Uno Mereste algatas parlamendis seaduse rahvaesindajate keeleliseks taltsutamiseks, langes eelnõu pilkamise ohvriks ja lebab nüüd juba kaks aastat sahtlipimeduses. Katse seadusloomes kaunis keel normiks seada kukkus läbi. Küllap siis mõnele tundus sund kõnes ja kirjas selgelt ning arusaadavalt väljenduda ülekohtune. Näiteks neile, kes ainult segast panevadki. Või, veel hullem, üritavad sogases vees suurt kala püüda. Selle alla ei mahu mõistagi ettepanekud teaduses inglise keelele üle minna ega vene keel teise riigikeelena seadustada – need on poliitilise valiku küsimused.
Edevus võib hukutada. Kui mõistetes valitseb segadus ja definitsioonide piirjooned ähmastatud, sünnib müra. Lihtne on uskuma jääda seda, kes kõvemini karjub, mitte seda, kes õigust räägib. Lodevuse kaksikvend edevus kannustab inimesi peenemalt väljenduma, mistõttu ei mõista nad isegi, mis parasjagu suust tuleb. Või polegi see juhuslik?
Viimase aasta jooksul on hakatud tihti kasutama sõna legitiimsus, mida omistatakse näiteks viimasele ülemnõukogule. ÕS 1999 annab legitiimse vasteks seadusjärgne. Seadusjärgne ülemnõukogu kõlab ebausutavalt, legitiimne aga võib ta vabalt olla. Aga kelle seaduse järgne? Igatahes mitte Eesti Vabariigi, mistõttu vähemasti meie riigi ametiisikud ei tohiks sellist konstruktsiooni kasutada. Sest kui küllalt kaua on räägitud, jäädaksegi uskuma, mõiste haare hakkab laienema ning lõpuks tundub meile ehk kogu okupatsiooniaeg väga legitiimsena?!
Arvan, et keele kuritarvitajate taltsutamiseks ei ole tingimata vaja keelepolitsei loomist. Esialgu peaks enesedistsipliinist ja nõudlikkuse üldisest suurenemisest piisama. Et avalikult vähem segast pandaks. Alustada on sobiv juba täna, emakeele päeval.
