ARVUSTUS: Hüüab Arder, vastu kajab Ott

Ott Arder kirjutab luulet, mille maskotiks on kodanik Arder ise kogu oma ihulikkuse ja legendidega. Tal pole rinnas ordenit ja suvaline ninamees võib ta peole kutsumata unustada, kuid kui ta ikkagi ilmub, ei visata teda tänavale. Ott on väärikuse, enesekindluse ja enesemääramise enesestmõistetavuse rahumeelne, igati mahuline verstapost, mille suvaline nihutamine on kuidagi inetu ja blameeriv.

Maailm on täis luuletajaid, kes loevad oma värsside interpretatsioone targu vaikides. Aga Ott teab endast juba isegi küllalt: ”Ei luuletaja Otil vanal saa palju rõõme olla, teeb rõõmu kui saab salmildasa noor naer näol külla tulla.”

Oti luule interpreteerib end ise kui tõkestamatut suva lihtsuses, on Hea Looja karjashoitud elu normatiivsest esteetikast sõltumatu vastukaja. Arder pärineb kristlikust perest, kuid tas puudub konfessionaalsus.

Nii loomest kui Loojast ja loojatest luuletamise tasandil tarvitab ta ohtralt lapsemeele ja süütuse põhihoiakuid ja neist lähtuvaid puhtaid, kaitsetusega kaitstud toone. Ta kinnitab tihti helluse argipäevasust vahedalt iroonilise, macholiku või koguni brutaalses kontekstis, sarnanedes nii vast enim oma sõbra Juhan Viidinguga.

Arderil leiab ka skandaaliluule varjundeid, absurdi ja sürrealismi motiivikeste mängitamist, kuid see on rohkem põgus nipe-näpe: siin puudutab ta Trapeeži, seal Moguchit, ajuti ka Ehinit. Arderi värsi aga tunneb ikka ära, kuid see on truu vaid talle ja ei ühelegi ”ismile”.

Olulisem on armastatud lasteluule klassiku roll, täiskasvanuile serveeritu jääb selle tõrjumatu aupaiste taustal juhuluulemaiguliseks. Ta peaaegu ei muuda oma stiilikäekirja, kirjutagu siis lastele või mitte. Ka praeguses kaksik(pöörd)kogus pole just palju luuletusi, mis laste jaoks täiesti suletuks jäävad. Nagu ta lasteluuletustes on rosin vanemate tarvis, leidub ka teisipidi. Seda ka tumemeelsuse puhul, mida Oti luules on omajagu.