ARVUSTUS: Vulgaar-romantiline testament
Temalt on ilmunud kõige erinevamates anrites teoseid: romaane, novelle, esseesid, teatritükke ja luulet. Lisaks sellele on ta viljakas kunsti- ja kirjanduskriitik ning kolumnist.
Romaan “Gimmick!”, millest on ilmunud 16 kordustrükki, valmis 1989. aastal, kui autor oli Amsterdami ülikooli kirjandustudeng. Tollal romaani ümber puhkenud kõmu ja kuulsusesära ajendasid Zwagermani õpinguid pooleli jätma ning sellest ajast saati on ta elukutseline kirjanik, kes toidab naise ja nüüds juba kolm last.
“Gimmick!” on raamat, mida Hollandi noorsugu on lugenud samasuguse õhinaga nagu Salingeri “Kuristikku rukkis”. See on igihaljas lugu täiskasvanuks saamisest ja illusioonide purunemisest, mille põhitelje moodustab karilejooksnud armusuhte paine. Samas on see küüniline testament 1980. aastatele.
Zwagerman on nauditava, puhuti liigsegi detailsusega üles tähendanud yuppie-ajastu hiilguse ja viletsuse kunstimaailmas. 1980-ndad olid kummaline periood, noored hollandi kunstnikud said ratsa rikkaks ja kohe tekkis probleem, mida selle rikkusega peale hakata. ”Gimmicki!” tegelastel on vaid üks ideaal – elada nagu popstaarid, kel on jalaga segada pulbrit, plikasid ja pappi. Selline elustiil sai 1990-ndatel üsna iga-päevaseks, 1980-ndate staarid on aga tänaseks läbi põlenud.
Kuigi ”Gimmick!” pole kirjanduslikult teab mis meistriteos, väärib ta popkultuuri kroonikana igati tunnustust. Ei maksa unustada sedagi, et tosin aastat tagasi oli see raamat isegi vabameelse Hollandi mastaabis küllaltki julge. Tollased tegijad Amsterdamis hakkasid paaniliselt otsima prototüüpe ja tõmbama paralleele.
Sündmused, mis hargnesid pärast ”Gimmicki!” ilmumist ja millest saab lugeda eestindatud raamatu järelsõnas, vääriksid juba ise põnevusromaaniks kirjutamist. Praegu lööb Hollandis laineid Zwagermani uus romaan ”Zes sterren” (Kuus tärni), mille tegevustik rullub hotellinduse sfääris. Zwagerman mängib stiilidega ja vahetab Ļanre, et püsida värske ja samas leida see päris oma. Ta on parandamatu romantik, kelle iga teos kõlab kui bluus. Ta kasutab ohtralt tsitaate ja parafraase hollandi kirjandusest, mis on rosinaks lugejale, kes neid leida mõistab.
Kuid Zwagermani jutustuslaad on nauditav sellise äratundmisrõõmutagi. Ta on olnud autoriteet ja eeskuju tervele plejaadile noortele hollandi kirjanikele, keda on nimetatud ka Eimiski-põlvkonnaks (Generatie Nix). Zwagerman ise ennast enam selle põlvkonnaga seotuks ei pea, pigem teeb ta oma loomingus sügava kummarduse hollandi kirjanduse kolmele suurele vaalale – Gerard Revele, Willem Frederik Hermansile ja Harry Mulischile.
Gimmick on lavatermin ja tähendab trikki, millega (must)kunstnik tähelepanu tõmbab või ka vaatajat tüssab. Kas Zwagerman on samasuguse trikiga õnneks võtnud kriitikud ja lugejad? Seda ja muudki võivad huvilised küsida temalt endalt, sest 15. ja 16. mail on hollandi kirjanduse kroonprintsiks nimetatud Joost Zwagerman Tallinnas.
