JÜRI EHLVEST: Priius ja kultuur
“Teate, ma ei saa rasket tööd teha.”
“Miks?”
“Sest ma kuulan rasket muusikat!”
Kas kujutate sellist töövestlust ette? Aga kas niisama, väljaspool töölolemist on keegi teie tutvusringkonnast taolisi mõtteid avaldanud? Vaevalt. Samal ajal vastupidi oskame me kõik nii kenasti öelda. Vastavaid pärleid lausa robises interneti kommentaari rubriikides, kui riigikontroll oli kahtluse alla seadnud 600-miljonilise kultuuriteenuse.
“Ma teen rasket tööd...”, “Minu töö paneb ajule täie koormuse...”, “Mul on mõtestatud töö...”, “Pärast tööd olen ma omadega täiesti läbi...”, “Peale tööd ei mahu mu pähe enam mitte midagi...” jne – kümned tõsiste meeste ja naiste nördimusavaldused kultuuri ületellimise peale algasid just taoliste sädelevate nendingutega.
Tööinimeste innukad kinnitused töö tähtsusest voolasid kokku kui õlised nired, et ühineda tormitsevaks, leekivaks tõeks: “Ja seetõttu vajame meie kerget meelelahutust, mitte kultuuri!”
Töö koos oma ripatsiga – meelelahutusega – täidab inimese kogu elu. Jah, ärgem laskem end eksitada! Kerge meelelahutuse nõudjad nõudlesid enda vaba aja täiteks midagi, mille ainuke väärtus tulenes ikka jätkuvalt nende tööst. Kerge meelelahutus ja lõõgastus – kõik see mõtestati ja väärtustati töö nimel.
Lõõgastust ei ole vaja mitte enda olemise, eksistentsi, vaba aja ja priiuse täiteks. Ei, vaid töö täiteks. Ei tohi vabal ajal raisata ressurssi. Väljaspool tööd mõtlemine kahandab töist potentsi. Vaba aeg tuleb kulutada jäägitult enda tühjendamisele, et mahuks uut tööd jälle sisse toppida.
Inimene elab täisväärtuslikku elu töö juures. Väljaspool tööd tunneb ta end kohustatuna aju sulgeda, mõtted maandada, tunded tuhmistada ja idiootsus vallandada. Ei ole soovitav väljaspool tööd ülemusele mõtliku näoga vahele jääda. Mingi hullunud pärisorja surematu vaim on sõgestanud meie rahva.
Tunnistagem endile: kultuuri juurde pääseb läbi priiuse väravate. Seepärast ärgem kiirustagem kultuuritellimust tühistama. Pole võimatu, et kunagi keegi meist siiski murrab läbi, ostab end vabaks, töötab end priiks või lihtsalt ronib üle ääre. Ja sellest oleks ju kahju, kui see õrn olevus, nii haruldane eksemplar meie ajal – vaba inimene – leiaks inimese päriskodust, priiuse aiast eest vaid varemeid, sodi ja nõgeseid.
Ja üleüldse, pole ju seegi kindel, kas end jäägitult vaid tööandja instrumendina määratlenud rügaja on ikka parim töötaja. Mõni tööandja võiks katseks võtta tööle vennikese, kes tunnistab puhtsüdamlikult, et ta ületunde ei saa teha, sest veedab õhtud Hamletiga ja nende endale elatud tundide jaoks vajab ta selget pead.
Võibolla annab töökollektiiv, kus lisaks andunud orjadele ka mõni vabadik sees, hoopis rohkem lisaväärtust?!
