JÜRI EHLVEST: Maineprojekt a´la Amélie
Pärast Pikandi valangut – “Miks sa arvad, et läbi kukkus? Juba sinu mineviku vormi kasutamine näitab, et sa pole asjaga absoluutselt kursis.” – tundsin end mingi märja limakana, et mitte öelda plekina, et mitte öelda märgina. Ma ei vaidle, ei iitsatagi, muidugi on spetsialistil õigus, kuskil on tõesti kurss või järg käest kadunud...
Viimases artiklis, mida enne märgi presenteerimist veebruari alguses lugesin, andis Evelin Int-Lambot ajakirjandusele teada, et veebruaris valmib Interbrandi ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) uuringute põhjal analüüs, mis saab omakorda aluseks projekti loovrühma tööle ja märtsi lõpul sündivale meie-identiteedile, n-ö Eesti märgile.
Jah, nii ma aru tookord sain, ja vist valdav osa rahvast ootas tõesti, et märtsis-aprillis sünnib "Meie-identiteet ehk Eesti märk".
Vahepeal aga, nagu selgub, on märgi-lugu teinud ootamatu pöörde. Pikand ütleb nii: “Kõik need, kellele projekt on tehtud, on rahul. Meelehärmis on inimesed, kes arvavad, et tegime eesti märgi. Me tegime ettevõtlus- ja turismikeskkonda tutvustava promotsiooniprojekti.”
Sellist keerulist nime on leheveergudel mõistlik lühendada. Niisiis, kõnealune märk pole enam mitte meie-, vaid hoopis EVTKTPP-märk. On kellelgi veel midagi kobisemist?
Pikand siiski ei välista täielikult, et tegemist on ka meie-identiteedi ehk n-ö rahva märgiga, kuid ta loomulikult täpsustab, kes on see meie, kes on see rahvas: "Just praegu tulin ettevõtjate presekalt. Rahvas plaksutas. Kohal olid kõik, alates Hansapangast..."
Vaat see on tõsise müügimehe jutt. “Näete, tegime teile selle asja valmis, mis te tellisite!” – “Aga see pole ju diivan?” Nisukusele totrale vastuväitele kostaks Pikandi koolis käinud mööblimees: no sel juhul on see sohva, ja kui pole sohva, siis on taburet, igatahes olgu ta mis on, plekkige nüüd töö kinni ja projekti jätkamiseks veel 20 miljonit.
Kuid aitab lõõbist, tegelikult on mul konstruktiivne mõte ka. Ja tegelikult ajendas mind lugu kirjutama hoopis artikkel, mille leidsin ühest eelmise aasta lõpu Independentist.
Briti ajaleht kirjutab, et “Deux Moulins” on muidu täitsa lihtne väike Pariisi kohvik vaskselt läikiva baari, pinn-plõnni-masina ja sigaretiletiga ukse kõrval. Aga juba kuid konkureerib ta selliste Prantsusmaa pealinna kõige šikimate kohtadega nagu “Coupole” või “Deux Magots”. TV-võttegrupid, pariislased teistest kvartalitest, turistid provintsist, ja aina kohuvate hordidena välismaalased igalt poolt maailmast tulevad siia kui imede kambrisse või lausa kui pühamusse. Kohake on leidnud äramärkimist turismikaartidel ja iga agentuur oskab juhatada teed.
“Deux Moulins” on täitsa reaalne kohvik unisel Lepici tänaval, Moulin Rouge´ist veidi kõrgemal. Kuid see on ka Amélie Poulaini fiktsionaalne töökoht.
Et Amélie ehk näitlejatar Audrey Tautou ja Jean-Pierre Jeunet´i film on suutnud muuta maailmakuulsaks ühe mingi täiesti mõttetu Pariisi rea-kohviku, see on fakt. “Kahte Veskit” tuntakse maailmas praegu juba ehk rohkemgi kui “Estoniat”. Vähemalt salapäraselt – nagu tänapäevane Mona Lisa – naeratav tüdruk hõbelusikaga on lugematutelt postritelt sööbinud miljonite inimeste mällu.
Minu konkreetne idee on: korjata kokku kõik naljad, mida Eesti märgi projekt on meie rahvakultuuris “tootnud” ja teha selle materjali põhjal üks tore filmikene. Oma lugu. Eesti märgi lugu.
