Ka tema ise sätib end Eurovisiooni ajaks televiisori ette, kohv ja kook on selleks ajaks juba laual ja kogu pere koos. Nõnda talitavad ka ta naabrid ja tuttavad. Silvi on vaadanud lauluvõistlust Soome televisiooni vahendusel juba algusaastast peale. Ka siis tulid talle tuttavad külla. “Kõigil polnud ju tollal võimalik võistlust oma televiisorist vaadata,” räägib Silvi. Nõukogude ajal võttis ta Eurovisiooni laulud makilindi peale. Nüüd on juba mõned aastad võistluse videosse jäädvustanud.

“See on ju ainus kord, kui võistlus Eestis toimub, ikkagi tähtis asi ja nagu rahvuspüha. Ei tea ju millal jälle siia võistlus tuleb. Lõppkontserdi pilet on kallivõitu, televiisor on aga kõigil olemas,” põhjendab kohvilaua taga televiisori vaatamist keskeas proua Tiina Tikerpuu. Samas pole Eurovisioon suurendanud televiisorite müüki. Eile öeldi Tallinna suurematest elektroonikakauplustest, et vaid üksikud pered on lauluvõistluse pärast uue ja parema televiisori ostnud.

“Eks see ole nii, et valgekraed lähevad suurhalli, nooremad lähevad linna peale ekraanilt vaatama ja pensionärid istuvad televiisori ees,” arvab Meelis Käosaar, kes läheb koos elukaaslase Leili Idasaarega Eurovisiooni vaatama rahva sekka, Raekoja platsile. “Hoiame seal kahekesi kokku, kuigi vaevalt seal suuremaks mölluks minna lastakse,” arvab Meeli.

Paarile on juba ajalehefotodelt silma jäänud imeilus lavakujundus. “Aga sellist tunnet sel aastal pole, et hoiaks Eesti laulu puhul tugevasti-tugevasti pöialt ja elaks meeletult kaasa. Laulja on kena ja lõbus tüdruk. Tore inimene ja hästi laulab, aga eestlasele oleks süda rohkem kaasa kiskunud,” räägib Leili.

“Eurovisioon on küll inimesed hulluks ajanud. Kultuurilehedki kirjutavad vaid sellest,” hindab olukorda aga noor ema Anne Kull, kes lubab võistlust hooti nn ühe silmaga vaadata. “Ma arvan, et võistluse roll on meil ületähtsustatud, nagu siin enam muud kultuuri ei oleks kui see teleshow, mida Euroopas paljud ei teagi.”