Ma löön lahti Reedik Willem Willmanni tuntud lühiproosakogu “Juttud ja Teggud”, mis ilmus Tallinnas 1782 ehk 220 aasta eest ja loen sealt juttu nimega “Teekäibia ning Ingel”. See on lugu mehest, kes rändas mööda teed, ja siis – ma tsiteerin – “tulli üks Ingel innimeste näoga temmale seltsimehheks”. Nad käisid kahekesi edasi ja said öömaja ühe väga lugupeetud mehe juures, keda nimetatakse jutus lihtsalt koddanikko’ks, niisiis oli tegu kodanlasega. Öösel tõusis seltsimeheks maskeerunud ingel üles ja süütas kodaniku maja põlema. Kui teekäija hirmunult küsis, miks ta nõnda teeb, et heategija, öömaja-andja maja süütab, siis vastas “seltsimees” ingel umbes nõnda, et küll ta tulevikus näha saab, milleks halb hea on. Ja tõesti, vaeseks põlenud kodanlane leidis oma maja tuhaasemel kaevates rahaaugu, mis tegi ta rikkaks meheks. Ja ta ehitas endale veel parema maja, kui oli olnud endine.

Reedik Willem Willmann lisab siia juurde õpetuseks, et “ärraarwamatta on [jumala] kohto moistmissed, ja ärramoistmatta temma wisid” ning et “risti ja willetsusse läbbi meie õige tee peäle saame juhhatud”. See on vana kristliku eetika müsteerium.

Tänase tarkuse järgi pole see muud kui dialektika: parteilisuse karm, ent õiglane üleminek objektiivseks tõeks ajaloo pikemas perspektiivis. Parteilisus on midagi sellist, mis seostub inimlike emotsioonidega, see on kirgede, kättemaksu, naudingu, instinktide, tungide ala, ühe-sõnaga – parteielu. Ja ometi, valides mingil ajaloolisel hetkel õige partei, ehk n.ö õige iharuse ja õige kättemaksu, on meil lootust saada objektiivse ajaloo esirinda.

On tähelepanuväärne, et juba aastal 1782 on eesti kirjanduses elu dialektilise mõistmise kandjaks tegelane, keda nimetatakse seltsimeheks ja kes seesmiselt (ehk objektiivselt) on ingel, võib-olla et isegi Walter Benjamini “ajaloo ingel”, ehkki ta nö parteiliselt võttes teeb ausale kodanikule halba. See võiks ju näidata, et isegi üks baltisaksa literaat, potentsiaalne parunite kannupoiss, ei ole lõppeks muud, kui predestineeritud nupp karmi tõe proletaarses pihus.

40 aastat hiljem, 1821, ilmus Tallinnas esimene eestikeelne, siiani parim ja täielikem tõlge Thomas a Kempise kuulsast raamatust De imitatione Christi,

“Käimissest Kristusse järrel”, tõlkinud Karel Maddis Henning. Selleski kõige populaarsemas kristlikus elujuhises Uue Testamendi ja Lutheri katekismuse vahel ei saada läbi seltsimeheta. Seltsimees on selles raamatus see, kes pole ei seisuselt “ülem” ega “alam”, vaid just vahepealne, kõnelejaga ühel pulgal seisev olend – seltsimees. Seltsimees märgib inimest, kes ei kuulu hierarhiatesse, vaid on alati teisega võrdne, see on kui tulnukas klassideta ühiskonnast. Ja seda eesti keeles aastal 1821, enam kui veerand sajandit enne “Kommunistliku partei manifesti”.

Lugupeetud koosolijad, ma ei hakka teile ette lugema ohtrat seltsimehele pühendatud eesti luulet, mida on kirjutanud muuseas Lydia Koidula, Karl Eduard Malm, Friedrich Brandt ja poliitilises emigratsioonis surnud poeet Visnapuu. Gustav Suits nimetab Friedebert Tuglast “seltsimeeste ööpikuks” ning August Gailit ja Albert Kivikas armastavad seda imelist sõna – seltsimeest – suhu võtta. Ma parem ei räägigi Nõukogude Eestist, kus kadusid vastuolud sugude, igade ja süütuseastmete vahel ning kus ainus sõna, mis pärisnime asendas, oli seltsi-mees.

Mis ma öelda tahan, on see, et seltsimees on meie kõige parteilisem kõnetussõna. Öeldes kellelegi seltsimees, võtan ma ta oma parteisse. Ja samas on see sõna, mida rohkem kui 200 aasta vältel on Eestis kasutanud kõik leerid kõige usklikumatest kristlastest kõige uskmatumate antikristlasteni välja, et väljendada oma parteilist ühtekuuluvustunnet. See tähendab, seltsimees on objektiivselt parteiline sõna, parteiliselt objektiivne

keeleelement. See on omamoodi seletamatu, aga nii see on. Sama seletamatu, nagu ”seltsimees” Willmanni jutus, kes pani ausa kodaniku maja põlema ja tegi talle sellega pikemas perspektiivis ometi head.

Eesti ajalooteaduse vana rebane Juhan Kahk on lausunud: “Püüdes kirjeldada sündmusi objektiivselt, ei kavatse me samal ajal varjata oma sümpaatiat ühe võitleva poole suhtes” (“Murrangulised neljakümnendad”, Tallinn 1978).

See on müstiline, et mitte öelda – dialektiline tõdemus. Kunagi kristlikul ajal nimetati seda müstikaks, siis, pärast Hegelit, ilmalikus kõneviisis – dialektikaks. Kuid tähtis on mõlemal juhul üksseesama positiivne emotsioon. Oma usus lõpuni minev jumalasulane teab, et ta ei suuda iial ära seletada jumala tahtmisi, aga see teadmine ei masenda, vaid ülendab teda. Sest ta teab, et tema jäägitu usk tagab talle selle, et ükskõik kui parteiliselt ta ka ei käituks – igal juhul jääb ta oma usu läbi objektiivse tõe tööriistaks. Ta ei mõista seda, kuid on õnnelik, sest see annab talle inimesena emotsionaalse vabaduse.

Sedasama rõõmu tundis järjekindel nõukogude ajaloolane. Ta teadis, et ta võib olla nii parteiline, kui tahes, nii näiliselt erapoolik, kui üldse võimalik – nõukogude ajaloolasena lausub ta ikka kohati arusaamatut, kuid objektiivset tõtt. Ja see andis talle ajaloolasena täieliku emotsionaalse vabaduse. Ta võis end inimesena oma töös negatiivselt ja positiivselt välja reageerida, karmi tõeotsinguga seostus parteiline väljendusvabadus, inimene oli vaimu ja tunnete tervik. Milline rõõmus parteilisus, milline tööind!

Ma pean Juhan Kahki andekaks ja köitvalt kirjutavaks ajaloolaseks, ent samas oli ta ka, nagu öeldud, omamoodi historiograafiline rebane, ja just tema loomingust võib ridamisi leida minu kirjeldatud rõõmsa parteilisuse – et mitte öelda nagu Nietzsche, “rõõmsa teaduse” – nakatavaid manifestatsioone: “Käesoleva uurimuse autor ei kavatsegi varjata oma sümpaatiat rõhutud eesti talurahva vastu ja antipaatiat balti mõisnike ja tsaarivalitsuse suhtes ning leiab, et selline suhtumine teda just abistas võitluses ajaloolise, objektiivse tõe eest.” (“Rahutused ja reformid”, Tallinn 1961). Ma võtaksin selle kokku rahvaliku lühidusega: tõde on karm, kuid parteilisus teeb rõõmu.

Seltsimehed, me elame nüüd raskemaid aegu, sest ei ole teada, millise partei hääletoruna tänases Eestis me võiksime osutuda objektiivse tõe parimaks tööriistaks. Kuid ma olen kindel, et me leiame selle partei, ja kui vaja, siis me asutame veel selle, ja et me saavutame oma ajaloo-otsinguis taas selle tõekarmuse ja inimliku kaasaelamise sün-teesi, mida ma näen sisalduvat ses vanas lihtsas eesti sõnas – seltsimees.