Kas Ortega y Gasseti masside mäss lõppenud?
Ortega elitaristlik panus fašismi ja kommunismi totalitaarsuse näitamisse pole aga “Masside mässus” väga suur, sest essee ilmus 1930, mil kumbki süsteem suutis oma olemust veel maailma eest osaliselt peita. Ortega põlgus masside vastu oli üldisem ja põhjalikum, fašistid ja kommunistid olid tema jaoks vaid mässavate masside erijuhud. Aristokraatia ja noblesse’i eest-kõnelejana näeb ta masside mässuna juba 16.–17. sajandi kodanluse revolutsioonilist esilekerkimist, masside ajaloolise taseme tõusu ja ühtlasi vastava ajastu enda madaldumist ehk allakäiku.
Meil ei saa oma rahvusriiklikes pürgimustes kuidagi toetuda Ortega y Gassetile, sest Ortega põlastab ka kodanliku massi poolt väljamõeldud rahvuslust, mille keskel just hakkabki sealtpeale troonima riik kui niisugune. Alles kodanlus muudab riigi selleks institutsiooniks, millena me seda tänapäeval tunneme, ning see institutsioon Ortegale ei meeldi. Õigemini ei meeldi talle riigi suur ja mõttetu roll, mida rahvusriikidele eelnenud ajalugu ei tundnud.
Essee “Masside mäss” ei ole puhtalt võttes filosoofiline tekst, sest selles ei tegelda filosoofia tavapäraste küsimustega. Pigem on tegu ajaloolis-kultuurilise mõ-tisklusega, nostalgilise protestiga uusaja määravate jõudude – masside – vastu.
Aga masside iseloomu oskab Ortega vahedalt lahata küll: “Mässudes, mida kutsub esile puudus, nõuavad rahvamassid aina leiba ja teevad seda aina nii, et hävitavad pagaritöökodasid.” (lk. 73) Massiinimene ei oska ühiskonda analüüsida, kuid tal on seevastu “ üpriski täpsed
“ideed” kõige kohta, mis maailmas sünnib või sündima peaks.” (lk. 90) Nende “ideede” tõttu tegeldakse mõtlemise ja analüüsimise asemel pidevalt hindamise, arvamise, otsustamise ja kohtumõistmisega.
Kas see viimane ei tundu meile 21. sajandi algul kuidagi liigagi tuttav? Mida muud on tänased võrguportaalid ja jututoad kui massiinimeste eriti silmatorkavad manifestatsioonid! Kes seal iganes sõna võtavad ja arvamusi avaldavad, need teevad seda absoluutselt kõige kohta! Neil on alati vajalik “tõde” varnast võtta ning nad on oma hinnangutes äärmiselt kindlad. Ikka see külaelust tuttav eided-kaevul-fenomen.
Ortega paigutab massiinimeste hulka halastamatult ka suurema hulga tänapäeva spetsialiseerunud teadlasi. On ju tuntud tõde, et paljud kitsa eriala spetsialistid pole suutelised haarama maailma filosoofilise sügavuse ja mõttetarga hõlmavusega. Aga spetsialistid ise ei saa enda kõr-valejätmisega kuidagi leppida, sest ühes kindlas valdkonnas on nad ju maailma targimad inimesed – nad kuuluvad teadjate hulka. Ning kes juba milleski peab end teadjaks, see peab end ühtlasi kõikide asjade teadjaks.
Ja nii juhtubki, et mõni väga väljapaistev teadlane või kunstnik, tükkides sõna võtma oma erialast kaugemale jääval teemal, ajab suust välja kõige triviaalsemat ja lollemat väikekodanlikku jama.
Ortega ründab kirglikult riiki ning arutleb selle üle, kes tänapäeval maailma valitseb. Nagu paljud teisedki, on Ortega suurepärane kriitik, ent nostalgiliselt nõrk, kui võtab jutuks oma närbunud paleused aristokraatia ja aadli või n.-ö kõrgema vaimuga ajastud, mille palge määras eliit.
Tõsine ajaloolane ütleks, et selliseid kõrgeid ajastuid pole olemas olnud, et iga ajastut iseloomustavad oma kõrgus ja oma barbaarsus. Ka ei ole “mäss” ehk rebelión vist kõige õnnestunum mõiste masside esilekerkimise tähistuseks, sest nagu Ortega isegi näitab, on masside taga sageli hoopis populatsiooni arvukuse tõus ja mitte mäss, mis omakorda tähendab, et massilisuse eest ei olegi mitte mingisugust pääsu. Ühiskondlikul nähtusel on selle nurga alt loodusteaduslik põhi.
Ortega mõtiskluste lugejana huvitab siinkirjutajat, kas 21. sajandil on veel kellelgi võimalik masse revolutsiooniliselt üles kihutada? Kas on tõsiseid totalitaarseid ideoloogiaid pärast bolševismi ja mauismi, mis võiksid ajaloos veelkord hullutada kümneid ja sadu miljoneid, nagu juhtus 20. sajandil?
Muide, kuigi kommunismi on kõrvutatud fašismiga, pole viimane oma ajaloolistes ja kohalikes konkreetsustes iialgi ega kuskil kujunenud nii massiliseks kui marksistlik punataud, mis terve sajandi jooksul mõjutas absoluutselt kogu maakera. (Ja mõ-jutab tänaseni, nagu teame – ühtviisi nii majandust kui ka poliitikat ja kultuurivaimu.)
Kas võime panna Ortega, Berdjajevi või Solenitsõni nüüd rahumeeli riiulisse ja mõelda, et see kõik on ajaloos juba ära olnud ja et selle juurde inimkond enam tagasi ei tule? Ühiskondade massilisus kasvab aina edasi, aga kuidas on lood masside mässulisusega? Kas üleüldine hädaldamine (Huntington jt.) rahvuslike masside ohu üle tähendab, et ükski muu idee ei suuda enam masse mässule õhutada?
