JÜRI EHLVEST: Mitte mängu-, vaid elusõltuvus
Ise, kirjanikuna, olen korda paar kultuurkapitali uksest sisse astunud – mingi tühine paberike näpus, probleem naeruväärne – aga Viiol on mind alati märganud, ligi astunud, käe ulatanud, tundnud huvi mu viimase aja loomingu vastu, näidanud, et on sellega kursis, ja andnud mu asja lahendamisele kiire, õiglase ja asjaliku käigu.
Ja on mind siis kulkast rahuldamatult tagasi saadetud või on mu taotlus vastu võetud, vahet pole, minu lahkudes on Viiol alati uuesti tõusnud, veelkord kätt andnud ja jõudu soovinud.
Mida ma öelda tahan, on see: Avo Viiol ongi erakordselt sümpaatne inimene ja ta jääb selleks. Mis tähendab, et kaotas kasiinos nii ja naa palju... Mida see näitab? Kas seda, et inimene oli tegelikult lurjus? Et varas? Räpane tankist? Või et tal oli tekkinud haiglane mängusõltuvus?
Ei, see näitab, et tal oli sama sõltuvus, mis meil kõigil: elusõltuvus. Või kuidas seda täpsemalt öeldagi? Jah! Kündjafiguuridega hauakive kaunistavatel eestlastel sobiks isegi öelda: elutöösõltuvus.
Rääkides müürseppadest, rääkides pankuritest, rääkides kirjanikest, kellest tahes, unustame me tihti, mis on neil kõigil ühist. Vastus on aga hoopis lihtsam, kui et mis ühendab sääske, elevanti ja Brenevit? või kuidas need anekdoodid käisidki...
Kindlalt ühendab näiteks müürseppa ja finantsisti aga see, et nad mõlemad tahavad oma tööd teha võimalikult hästi. Nii kiviladuja kui kultuuri kapitaliseerija mõtlevad vaimusilmas läbi, mida nad tahavad rajada, ja püüdlevad siis selle poole.
Kui müür ümber kukub, murdub ka ehitaja. Müürsepp on mõnes mõttes õnnelik, kui ta alla jääb. Rahapakid, teadagi, pähe kukkudes naljalt ei tapa. Rahaga tuleb end hävitada teisiti.
Avo Viiol tahtis kogu hingest rakendada kõik oma teadmised kultuurkapitali ehitamiseks. Ta tahtis rajada kapitali, mis suudaks tõesti pakkuda kirjanikele ja näitlejatele inimväärset elu, mis võimaldaks lastele ehitada Pokumaa ja kunstile vundamendi.
Sellise tõelise kultuurkapitali loomine on kaheldamatult kunst! Mitte ükski kunstnik ega kirjanik, ei kultuurkapitali nõukogus ega väljaspool seda, ei märganud, et Avol ei õnnestunud see kunstiteos. Ta murdus.
Ta ei suutnud õigel ajal ette näha börsi langust, see oli suurim hoop; ka tema katsed muude finantshoobade abil kapitali oluliselt kasvatada – aga kapitali kasvatada, just see oli tema ülesanne, tema kutsumus! – luhtusid.
Kapital kiratses, väljamakstavad stipendiumid olid naeruväärsed, investeeringud ei katnud isegi kontorikulusid. Kapitali tegevjuht oli samas seisus kui kirjanik, kes avastab, et maailma geniaalseima teose asemel on ta kirjutanud keskpärase sopaka.
Üldiselt olid kõik temaga rahul, temas nähti kohusetundlikku töötajat, ametnikku. Ega see ju tema viga polnud, et rahavood kultuurist mööda liikusid, seda ei heitnud talle keegi ette, kõik nägid temas vaid asjurit, mitte kunstnikku, isegi mitte ehitajat.
Tõenäoliselt jagab Avo Viiol ka tõenäosusteooriat hiilgavalt, tõenäoliselt jäi tal puudu see viimane miljon, kui teda poleks enne vangi pandud, oleks tema õnnenumber lõpuks tulnud...
Kõik, kes me elame tõeliselt - kõik, kes me veel oleme elutöö-sõltuvuse küüsis, püüdleme millegi parema poole, tahame midagi saavutada, midagi täiuslikku. Kui see ei õnnestu, siis me variseme kokku. Kultuurikapitali tegevjuht pole selles mõttes luuletajast paremas olukorras.
