Oh kooliaeg, oh kooliaeg...
1928: Herta Laipaik kauples ennast kooli
Elasin tollase haldusala järgi Helme kihelkonnas, Tõrva linnas (Liivimaa!). Et olin tervise poolest närb, taheti mu koolipõlv aastaks edasi lükata. Mäletan, olime hiljuti kolinud oma majja ja tol hommikul mängisin õues, ehituseks tarvilikus liivahunnikus. Mäng jäi poole peale, sest oma kooliminemise uut kleiti ja uhket tutti juustes jooksis näitama mu sõbranna Astra Timmermann. Nüüd tuli minulgi kange tarkusetahtmine peale. Ema tegi parasjagu pesu, kui ma kooliminekut kauplema läksin. Kauplemisest tõusis tulu, pesutegu jäi pooleli ja varsti algas ema käekõrval mu esimene koolipäev.
Koolimaja asus meie kodule õige ligidal ja sinna viis laudadega sillutatud kõnnitee. Hoone ise seisis Õhne jõe järsul kaldarinnakul, oli kahekordne puuhoone ja kutsuti direktori nime järgi Linsi kooliks. Teisel korrusel olevasse klassi viis järsk puutrepp. Klassitoas oli juba palju lapsi ja lastevanemaid. Astra Timmermann oli mind nähes rõõmus ja kahekesi me ühte pinki istusimegi.
Esimene koolipäev märgistas mulle mingisuguse kolmainsuse: kõigepealt koolipreili Tammist, kelle vastu kohe tundsin aukartust ja siis ka pisut pelgu. Veel oli klassitahvlile suurelt kirjutatud meid ootav tähestik. Tollal õpiti gooti tähtedes. Need olid keerulised ja kirjutamisel rasked. Mina olin gootlastega juba kodus tuttav, sest vanaema saksakeelsed raamatud olid enamuses selletähelised.
Veel on meeles kenas raamis pilt seinal, kust sõbraliku ilmega mees meie tegemisi jälgis. See oli ikka küll samal päeval, mil kõike tutvustav preili Tammist rääkis, et pildilolija on Helmemaa inimene, kuulus väepealik Jaan Soots. Tema tarkus ja julgus aitas puhastada Vabadussõjas vaenlastest nii Tõrva, Helme kihelkonna kui terve Eestimaa.
Nii algas minu põlvkonna kodutunne ja isamaa-armastus. Või õieti, Vabadussõja vaim aitas meid sõdades ja rasketel aegadel elus õigele poolele jääda.
1940: Aimée Beekman osales kroonikafilmis
Läksin kooli saatuslikul 1940. aastal, kui harjunud mõistetele kriips peale tõmmati. Olin käinud eralasteaias, taskus “lõputunnistus” kümne õpiaine hinnetega, ja edasine oli olnud ammu ette määratud, vanema õe Prantsuse lütseumi punase tutiga koolivormimüts pähe proovitud ja koolitee hariduse tänavale selgeks õpitud.
Nüüd läks kõik teisiti. Väikesed plikad riigikorda ei arvusta ega suuda veel mõista, et tegelikult elu ongi kaotuste rada.
Tol septembrikuu alguspäeval polnud ka kurtmiseks põhjust: uus koolihoone Kevade tänaval, mis oli ehitatud Westholmi gümnaasiumi tarbeks ja kus nüüd platseerus 8. linnaalgkool, säras valgusest ja puhtusest. Meid, jõmpsikaid, võttis vastu õpetaja Paenurm, kes laotas käed laiali – sattusime igapäevaema käekõrvalt otsekui taevase ema õnnistava tiiva alla.
Jäime temaga kokku ka edaspidi, sõja ajal. Mõnikord oli olukord nii hull, vaat et maailm variseb kokku, aga midagi oli ometi püsiv: kooli-päev algas käte puhtuse ettenäitamisega õpetaja Paenurmele. Ka siis, kui tunde peeti petrooleumilambi valgel kuskil juhuruumides või põlesid küünlad koolipinkidel ja kössitasime kütmata majas, mantlid seljas.
Esialgu kestis pidu säravas Kevade tänava koolimajas. Päev oli määratud saama unustamatuks ja igaveseks: kroonikamehed filmisid äsja kooliteed alustanud lapsukesi (lapsed on meie tulevik!). Ega “staaridel” kerge olnud. Meid kamandati paaridesse ja lasti trepist üles kõndida. Ja niiviisi mitu korda. Aastakümneid hiljem nägin juhuslikult seda kroonikakaadrit ja iseennast: tõsine ja keskendunud laps rühib kohusetundlikult ülespoole.
1945: Mats Traat oli kooli kõrvalt karjapoiss
Muidugi oli ka 1945. aastal õppetöö alguseks määratud 1. september, aga isa ütles: praegu on kibe tööaeg, kes karja hoiab, kui sa kooli lähed; oota kaks nädalat, seniks suudame ehk suurema jao vilja ära koristada, siis jõuad küllalt koolis käia. Veel ütles ta, et varem läksid koolid kokku 15. septembril, kuhu nüüd kiiret, sul ükskordüks ammu peas.
Nõnda nihkus minu koolitee algus septembrikuu keskpaika. Olin juba kaks suve kodutalus karjas käinud ja paari kuu pärast pidin saama üheksa-aastaseks. Eelmisel sügisel jäi koolitee alustamata sellepärast, et meie talu põles sõjatules maha, polnud jalatseid ega kooliriideid.
Mäletan, et esimesel koolipäeval oli pilvealuse päikesega vaikne sügispäev. Panin selga tumesinised kalevist kooliriided, mis olid just suve lõpul Hildast tädi otsesel toetusel ja kaasabil valmis saanud. Kerkis küsimus: kes tuleb mind kooli saatma? Isa arust olin suur poiss, kes ajab oma asjad juba ise korda ja saab ka koolijuhatajaga räägitud selle hädapärase, mis kooli astumiseks vajalik. Mõninga kauplemise järel sain siiski ema niikaugele, et tema tuli minuga kaasa.
Ema õmmeldud linasest riidest koolikott tühjana käe otsas kõlkumas, meel ootusärev ja ühtlasi ärev isa juttudest, et tema ajal pannud koolmeister lapsi nurka hernestele põlvitama või andnud koguni vitsa – nõnda asusime teele. Kas oli meie kell kodus vale, me ei osanud neljakilomeetrist jalamatka õigesti ajastada või lihtsalt ei teadnud, millal koolitöö algab, igatahes jõudsime pärale, kui tunnid olid peale hakanud ja õues ega koolimajas ei paistnud ühtki hingelist. Koridoris koputas ema nõutult ühele uksele. Astusime sisse ja sattusime kohe tundi.
Lapsed vahtisid meid nagu imeloomi. Pingid olid kahelt realt, ühes reas istus esimene, teises reas teine klass, nagu selgus hiljem. Aga esialgu pani koolijuhataja Jaan Ainla, kes ise tundi andis, mu pikema jututa istuma esimesse pinki, mis oli tühi, ja avas minu ees, ei mäleta enam, kas aabitsa või lugemiku, ning laskis sealt prooviks lugeda. Teised koolilapsed jäid huviga kuulama, kuidas ja kas uustulnuk nii raske asjaga üldse hakkama saab. Kuid lugemine oli mul soravalt käes. Isa oli tookord juba kaheksakümmend aastat vana, olin talle kodus pidevalt ette lugenud Talurahvalehte ja mõnikord pühapäeval ka piiblit.
Kas esimesel koolipäeval anti mulle kohe ka vihikuid ja õpikuid, ei mäleta. Meeles on küll see, et pärast koolist tulekut vahetasin selga vanemad riided ja läksin karja. Algas talulapse koolipõlv – hommikupoolikul koolis, õhtupoolikul karjas, koolitükkide vahepeal ja muuseas.
Arula kool asus endisaegses mõisa häärberis, kuhu ta oli kolinud kahekümnendail aastail. Koht oli ilus, koolimaja õues poetas sügislehti vana varjuline park. Minu esimesest klassitoast avanes vaade veskijärvele, mõnikümmend sammu eemal kohises veskitamm. Juba eemalt Arula mõisale lähenedes sugenes hinge pühapäevaselt pidulik, pühalik, jaolt mütoloogilinegi tundmus. See kummaline tunne kestis hiljemgi, ning tuleb peale veel praegugi, kui satun kõndima vanadele radadele ja vaatama koolimaja varemeid, millel kasvavad juba suured puud.
1947: Jaan Isotamm pandi karistuseks teise klassi
Kahjuks ei alanud mu kooliorjus täpselt 1. septembril 1947. Mind oli küll mingi Tallinna kooli hingekirja pandud, kui tuli äkiline kolimine läbi terve Eesti ja see oli septembri keskel, kui isa käe kõrval sammusin läbi Kitzbergi maastiku Pollist Nuia 7-klassilisse kooli.
Pealegi pandi koolis mind kui kirjaoskajat karistuseks kohe II klassi ning kuni 1954. aastani jäin pidevalt klassi kõige nooremaks ja nõrgemaks. Pidevalt ühes koolis käies poleks sellest midagi olnud, kuid tollase keerulise aja tõttu tuli mul peaaegu igal aastal uude kooli minna. Uued õpetajad, uued kaaslased jne.
Vaatan praegu aknast välja ja mõtlen, et üks meeldejäävamaid oli 1. september 1953, kui läksin üle tänava asuva Tartu 1. Keskkooli VIII klassi. Värvilõhnaline ajalooline koolimaja, uued õpikud, linna elama asumine ja ainult vanadest raamatutest tuttav puhtakujuline poistekool. See oli stalinliku koolisegregatsiooni viimane aasta, järgmisel aastal löödi sikud ja lambad jälle kokku ning Tartu 3. Keskkoolis, kuhu uuesti VIII klassi läksin, kohtasin taas maakoolidest tuttavat sega-klassi.
See jäigi mu viimaseks kooliks ning kõige esimese 1. septembri asemel meenutaksin pigem kõige viimast 1955. aastal. Selle aasta pinginaabri Jüri Rebasega jõudsime 1956. aasta jõulu ajal Patarei vanglasse ja edasi Mordvasse, aga see on juba teine lugu ning teine elukool.
1957: Ott Arder sekeldas Jaanidega
Kuigi Tallinnas sündinud, alustasin oma kooliteed Rakvere I Keskkooli I a klassis 1. septembril 1957. Mulle on meelde jäänud, et ka minust päevapealt kaks aastat noorem vend heietas sel päeval oma sisimas lootust tulla koos minuga kooli. Seda lootust süvendas asjaolu, et hea õmblejanna-tädi Kuste meile mõlemale sinised, sametised, lühikeste pükstega küll, aga ilmatuma uhked ülikonnad oli õmmelnud.
Selle päeva hommikupoolik pole mul meeles. Küll on meeles, kuidas koolimaja ees seisame ja isa teeb pilti. Ja siis, kui klõpsud tehtud, puhkes Jaan äkki ohjeldamatult nutma – ühtäkki sai talle selgeks, et temal tuleb kooliminekut veel kaks aastat oodata. Püüdsime teda lohutada ja kuigivõrd see ka õnnestus.
Pildi- ja lohutustegu võttis omajagu aega, nõnda et kui ma I a klassi ukse ette jõudsin, olid kõik endale juba pinginaabrid leidnud, ainult üks paljaks aetud kuklaga poiss oli veel ilma. Tema tormaski kohe minu juurde.
“Kas lähed ka I a klassi?” küsis kiitsakas paljaksaetud kuklaga poiss. Noogutasin.
“Noh, siis oled sina mu pinginaaber!” hüüatas poiss ja haaras pikemalt mõtlemata mu parema käe pihku.
“Kuidas su nimi on?”
“Jaan!”
“See on tore, minulgi on vend Jaan, kes täna kangesti kooli tahtis tulla, aga ta on alles viiene.”
Minu esimene pinginaaber Jaan polnud kuigi lahtise peaga ja nii nühkisime pinki vaid ühe kooliaasta, tema jäeti klassikursust kordama.
1963: Ervin Õunapuu kuulas unejuttu
1963. a. 1. septembri hommikul ärgates valitses minu seitsme aasta vanuses hinges tuline viha ja solvumine, sest kalendri järgi oli pühapäev. Minna kooli 2. septembril tundus kuidagi vale. Isegi alatu. Tundsin, et mind on petetud.
Hommikune päike valgustas pruunist papist kohmakat kasti, mis rippus voodisamba küljes mu pea kohal. Koputasin sõrmenukkidega kasti pihta ja mõtlesin: imelik nimi sel rihmadega kastil – ranits. Ranits oli pakitud – aabits, õpilaspäevik, harilik pliiats, kustutuskumm, joonlaud ja tahvel Jääšokolaadi, mida kavatsesin vahetunni ajal uutele kaaslastele pakkuda.
Üksiku maalapsena unistasin juba ammu uutest seltsilistest. Hirm oli ka. Uhiuus tumesinine koolivorm rippus toolileenil, sel oli veel Tallinna Kaubamaja lõhn küljes. Hoolikalt triigitud valge pluus, mille tärgeldatud krae imelikult krudises. Valged põlvikud, hallid sandaalid. Kamm. Taskurätik.
Ema oli kõik korda seadnud, kõik oli olemas ja mina olin valmis. Oli esimene september, aga kooli ei olnud, sest kes see enne kuulnud on, et keegi pühapäeval kooli läheb? Pühapäeval ei minda ka lasteaeda ega tööle. Pühapäev on kõige igavam päev. Siis ei toimu midagi, ei ilmu isegi Täheke...
Võtsin kollase triibuga vormimütsi ja sikutasin pähe. Müts oli väike, pigistas raudse võruna pead. Läikiv jäik sirm krigises. Tundus, nagu poleks õhku... Ka saia ei olnud. Ja jahugi sai ainult talongide eest, sest kõik jahukotid ja saiad saadeti kingituseks Fidel Castrole ja tema rahvale Kuuba saarele, et nad teaksid, kui hea on nõukogude sai. Raadio rääkis nii. Kellelgi polnud siis aimugi, et täpselt samal ajal registreeriti Ameerika Ühendriikides ametlikult Kaalujälgijate liikumine. Kuulsin sellest nelikümmend aastat hiljem.
Tegelikult polnud mul siis aimu üldse millestki, mis samal ajal maailmas toimus. Aga oma silmaga nägin, kuidas NSV Liidu kosmoseaparaat Luna 4 lendas üle meie pisikese Käru küla. Öösel. Helendas nagu suur liikuv täht. Täpselt samal ajal katsetasid meie suure kodumaa targad sõjajuhid vesinikupommi. Esimest korda inimkonna ajaloos.
Üks hea asi oli, mis juhtus just 1. septembril 1963: Eesti Raadio eetris oli esimene laste unejutu saade ja igavikulist sõnumit kandev laul “Mina ei taha veel magama jääda...” Ja kui raadiotädi lõpuks soovitas pea padjale panna, tegin seda suure rõõmu ja südamerahuga.
1971: Kivisildnik läks kooli Sven Sildnikuna
Siis nimetati seda Rakvere esimeseks keskkooliks. Meelde on jäänud betoonist kumer kilp torni keldri korruse akende ees. Midagi taolist polnud ma kunagi varem näinud. Mälu järgi oli see rohkem kui mehe kõrgune, kusagil poole meetri paksune massiivne raudbetoonist müür. Selle müüri ja akna vahel võis olla meetri jagu ruumi, et valgus sisse pääseks. Täielik müstika. Keegi ei osanud selle kohta midagi öelda ka. See lihtsalt oli.
Hiljem ema vanu fotosid sirvides leidsin, et kogu koolimaja fassaadi akende ees olid taolised müürid. Vanaema seletas asja ära. Need oli pommitamise kaitseks ehitatud. Ilmselt selleks, et killud keldrisse varjule pugenud saksa sõdureid ei tabaks. Teise maailmasõja ajal oli meie koolis saksa sõjaväehaigla. Kolmas maailmasõda aga ei tulnud ega tulnud.
1976: Olavi Ruitlane joonistas porgandit
Esimene koolipäev koosnes mingist aktusest või millestki sellisest. Mingid põhjendamatult rõõmsad inimesed meenuvad... Kuna ma lasteaias käinud ei olnud, ei saanud vist täielikult veel aru, mis see kool selline on.
Tragöödia algas teisest koolipäevast kui tuli guaššvärvidega maalida.
Mäletan, see oli ilus suur porgand, mille ma paberile sain, aga enne kui šedööver ära jõudis kuivada, panin joonistusploki kokku, nii et terve mu tunni töö läks laiali ja värviseks said käed ning millegipärast riided ka. Siis ma nutsin, kogu klass naeris ja õpetaja tegi pai. Pai oli küll hea... aga millegipärast meenuvad ikka rohkem pisarad...
1986: Jürgen Rooste hägune piltkollaa
Mul on Tallinna 2. Keskkooli esimesest septembrist 1986 (kui ma nüüd aastakesega mööda ei pane) ajukettale salvestund hägune piltkollaa. Eriliselt jäi meelde üks klassivend, kellest kurjad keeled kõnelevad, et ta olla nüüd narkoärikas, kellega me tühja-tähja lobisesime, kaks klassiõde, üks kõige targem, kes nüüd on psühholoog, ja teine, tumedanahaline; siis tollane füüsikaklass, mis täitis ka arvu-tiklassi rolli (meile näidati seda tutvumistuuri käigus) – laudadel olid kolakad taskuarvutid-imeloomad. Pärast tehti aabitsatega klassipilti. Ja siis klassi, esimesest tunnist ma suurt midagi ei mäleta, aint, et mina olin ainuke, kes üksinda istuma jäi, mu nullklassi pinginaaber Tanel oli loosi tahtel paralleeli sattund. Masendav.
Aga see kõik võis juhtuda ka mingil muul päeval ja ma olen äkki lihtsalt takkajärgi arvama hakand, et see oli minu 1. september, see kõige esimesem ja tõelisem.
1988: Hedda Maureril oli valge siniste mummudega kleit
Tõtt-öelda oli mul kaks esimest koolipäeva. Kõigepealt läksin ma 1988. aasta sügisel Tallinna 32. Keskkooli 1. klassi. Kool oli kellegi nimeline ka, aga ei mäleta enam, kelle. Vihma ladistas, aga see ei häirinud eriti. See on vist ainult sellepärast meelde jäänud, et enamasti paistab 1. septembril päike.
Mul oli ilus kleit – valge ja siniste mummudega, ema sõbrantsi õmmeldud. Kooliminek ei tundunudki midagi erilist, sest koolimaja asus täpselt lasteaia kõrval ning titetunne esimese aasta jooksul õieti üle ei läinudki. Õpetajast on nüüd meeles ainult hüüdnimi – Sneku.
Järgmisel aastal läksin Tallinna 7. Keskkooli. See tundus juba päris – pidi trolliga sõitma ja oli teada, et sinna saavad ainult kõige targemad lapsed. 1989. aastal pidi veel kandma koolivormi, mis aasta pärast kadus, ning kolmanda korruse seinal oli Lenini pilt, mis aasta pärast sattus sama korruse tüdrukute WC-sse kapi taha.
