Eesti ajal lõigati Kuristiku külas turvast, murti paasi, valmistati Nehatu luudasid
(3)1930. aastatel oli Kuristiku külas alles veel rehielamuid, kus eluase ja laut olid ühise katuse all. Talud olid ehitatud 19.sajandi lõpus või 20.sajandi algul.
Selle väikese küla koosseisu kuulusid Mustakivi, Saueaugu, Türgi, Tädiaugu, Prügi, Koidu ja Ruhu talud ning veidi kaugemal asunud Tondi koolitalu. Mitteametlikult kuulusid Kuristiku küla juurde ka endisest Katleri mõisast järele-jäänud hooned ja maad, turbatööliste maja ning selle ligidal paiknenud Filkeni kahekorruseline elamu.
Tallinlased tundsid küla hoonetest kõige rohkem Tondi kõrtsi, mis oli 1930.aastatel varemeis.
PAEMURD JA TURBARABA ANDSID TÖÖD. 1930.aastate lõpus elas Kuristiku küla 12 peres 61 inimest. Osa Kuristiku küla elanikud said sissetulekut põlluharimisest ja looma-kasvatusest. Mullastikukiht oli Kuristiku külas väga õhuke ja punaka värvusega. Kohalike elanike mälestuste järgi käis sahk kündmise ajal aeg-ajalt vastu paekihti. Sellegipoolest oli muld viljakas.
Põllud olid küllaltki väiksed. Näiteks Türgi talul oli põldude all 2,6 ha, Saueaugu talul veidi üle 0,5 ha. Seetõttu pidid küla mehed teenima lisa paemurrus. Pool Türgi talu heinamaast oli paemurru all.
Paasi murti kahe-kolme talu ühisjõul. Tulusam töö oli 2-3 cm paksuste arssinakivide murdmine ja kõnniteeplaatideks töötlemine. Õppinud mees lõi ümmarguse vasaraga arssinakivi osavalt välja. Kõige suurem oht oli, et nurgad võisid murduda. Pealtpoolt pidi kividel olema tahutud muster. Ühe arssinakivi töötlemine andis 2-3 krooni. See ei olnud väike summa, sest linnas võis osta prae 25 sendi eest ja korralikud kingad maksid 5 krooni.
Kuristiku külas valmistati tellimise peale käsitsi trepiastmeid, eriti soodne oli neid viia linna või isegi Nõmmele. Ruhi talu peremees vedas sageli kõnniteeplaate linna. Plaate veeti tugevate platvormvankritega, millele mahtus korraga 1-1,5 tonni. Kui arvestada, et vankriga tuli liikuda mäest alla, siis väga tähtsaks osaks oli vankril pidurdusmehanism. Vastasel juhul oleks mäest alla sõites tekkinud suur kiirendus.
Tööd saadi ka lähedal asuvas turbarabas, kus töötasid peamiselt naised. Ka lapsed aitasid turvast laduda. 1932.aasta suvel lõigati turvast ca 9000 m3, hooajalist tööd leidis umbes 130 inimest. Turbapressi juures, kus tuli palju rasket füüsilist tööd teha, teenisid mehed 2,5-6 ja naised 1,5-2,9 krooni päevas.
Turba väljalõikamine algas mais, juulis toimunud kuivatamine andis tööd peamiselt naistele. Tolleaegsete arvestuste järgi pidid Lasnamäe turbarabad andma linnale odavat kütet veel vähemalt 20 aastaks.
Nii mõnelegi perekonnale andis lisa luudade valmistamine. Nehatu luuad olid väärt kaup, mida müüdi “Estonia” juures turul. Raage saadi praeguse Peterburi maantee ääres asunud kasetukast. Seega mõiste või kohanimi “Nehatu luuavabrik” ei ole laest võetud.
VILGAS SELTSIELU. Noored käisid koos Ruhi talu kõrval asunud kiigeplatsil, kuhu tuli ka kaugemalt noori, nii et näiteks jaanipäeval võis kohal olla sadakond inimest. Kiige lähedal peeti ka spordivõistlusi. Kiige juurde rajati võrkpalliplats, Saueaugu talu maadele kergejõustikuväljak koos kaugushüppekastiga. Võisteldi kaugushüppes, jooksmises, kuulitõukes, odaviskes, jalgrattasõidus. Võistluste kohta peeti protokolle ning kõige enam punkte kogunud poisid said endale Kuristiku küla tšempioni tiitli.
Tantsimas käidi ka turbatööliste maja kõrval asunud tühjas moonakatemajas ning Prügi talus. Prügi talu heinamaadel oli madalamaid kohti, mis talvel kattusid jääga. Seal käisid uisutamas ja liugu laskmas noored ja vanad. Tihti pandi kelkudele purjed peale ja siis sai pika maa sõita.
1936.aastal alanud kodukaunistamise hoogtöö tõi palju muudatusi ka Kuristiku külla. Erilist tähelepanu pöörati Narva maantee korrastamise ja haljastamisele. Nii mõnigi maja fassaad värskendati, maja ümbrus kujundati lillede ja ilupõõsastega. Loovat suhtumist koduümbrusse tõendas ka piirete ja väravate maitsekas kujundamine, lipuvarraste paigaldamine jms.
Oluline, et koduümbruse korrastamisel mõeldi kaugemas perspektiivis. Tähtis ei olnud kiire ja potjomkinlik efekt vaid pikemaajalisem eesmärk. Paraku järgnevad sündmused andsid arengule teise suuna, kuid sellegipoolest ei suutnud nõukogude ajal toimunud allakäik kustutada mälestusi omaaegsest harmoonilisest ja turvalisest keskkonnast.
KÜLA LINNA PIIRIL. Küla suurimaks omapäraks oli see, et ta asus mõlemal pool Tallinna linnapiiri.
Paralleeli võiks tuua omaaegse Kadaka külaga, mis paiknes samuti mõlemal pool linna piiri. Kohalike elanike mälestuste järgi läks Kuristiku küla piir piki linnapiiri Mustakivi talu juurest Narva maanteele suundunud suhteliselt laia ja sillutamata külateed mööda. Teel olid sügavad vankriroopad, mis kohati ulatusid paekivini.
Mõlemal pool teed asunud talude ning isegi eraldi seisvate heinamaatükkide ümber olid laotud pikad paekiviaiad. Taolised aiad olid näiteks Tondi raba äärse Türgi talu heinamaa ja Mustakivi ning Prügi talu taguse Väo küla Saare talu karjamaa ümber.
Kuristiku küla ümbruses kasvas rohkesti kadakaid, kassikäppa, nõmmeliivateed, kukeharja, maasikaid ja muulakaid. Rabaäärsetel niisketel karjamaadel leidus nurmenukke, kullerkuppe, pääsusilmi jt. lilli. Lindudest pesitsesid Kuristiku külas ja selle ümbruses lõokesed, suitsupääsukesed, kuldnokad, linavästrikud jt.
Kultuurikeskkonna väga ammuseid ladestusi meenutasid Prügi talu maadel umbes 20x20 meetril paiknenud muinasaegsed kalmed.
Suurim ehitis oli katleri mõis. Vaieldamatult suurimaks Kuristiku küla maavalduseks oli endine Katleri mõis ehk Narva maantee 156 krunt, mille suurus oli 50 ha. Suur osa sellest maast kannatas liigniiskuse all. Ühekorruseline mansardkorraga kollast värvi laudise ja pilpakatusega mõisahoonel olid tavatult suured aknad.
Hoone oli ümbritsetud tihedate kuuskega. Kahest sepisväravast oli üks Narva maantee ääres ja teine vahetult maja ees.
Saueaugu talu nimi tulenes sealsetest saueaukudest. Veel 1930.aastatel olid Saueaugu heinamaadel alles suured lohud omaaegsetest savivõtmiskohtadest. Mustakivi talu sai oma nime kunagisest kultusekivist, mida keskajal kasutati linnasarase piirikivina. See kivi erines teistest Tallinna sarase piiripunktidest oma tumedama värvi poolest ja siit ka nimi Mustakivi.
Väo tee ääres asunud suured lohud kandsid Priimurru nime. Arvatavasti tulenes kohanimi üldkasutatavast paemurrust.
