Kampaania kolm musta tahku
Seadusandja peab toimunust mitu riigi tulevikule olulist järeldust tegema, muutma seadusi selliseks, et võetud suund demokraatia diskrediteerimisele ometi lõpeks.
Juba kevadel oli selge, et suuremad erakonnad kavandavad kahe kampaania asemel üht, mistõttu riigikogu valimisteks mõeldud loosungid ja sinna pürgivad inimesed toodi välja kohalike valimiste ikoonidena. Loosungitega meediat seekord provotseerida ei õnnestunud. Maksu- ja kodakondsuspoliitika ei muutunud valimiste põhiteemaks.
Peaminister Siim Kallasel läks küll korda põhiseaduse muutmisega pisut valijaid hullutada, kuid küllalt palju leidus neidki, kes Kallase radikaalseid avaldusi vaid katteoperatsiooniks pidasid. Et erakonnakaaslaste rahapattude käsitlemist summutada.
Kõigi erakondade raskekahurid aga toodi välja ja kõikjal võime nautida riigikogu liikmete ning ministrite suuri portreesid. On selge, et ministrid ei loobu ametist volikogu kasuks. Tegelikult volinikuks saajad aga jäävad niimoodi varju.
Paremad pole ka riigikogu liikmed, kellele küll suvise seadusandliku tüli lõpuks seekord veel kahes kogus töötamise õigus jäeti. Küsimus pole siin ainult töö kvaliteedis, vaid ka kahe linna vahet voorimise eest makstavates ülisoliidsetes transpordihüvitistes.
Valitavad volikogud on kehtiva seaduse järgi viimased, mille tööd riigikogu liikmed segamas ja politiseerimas saavad käia. Ühtlasi erakondade kandepinda kitsendades. Kust mujalt kui volikogudest peaks erakondade järelkasv avaliku võimu teostamise kogemust saama hankida?
Seega, erakondade kollektiivne valimispettus seisneb vähemalt suuremates linnades selles, et reklaamitakse end isikute abil, kelle tegelikud ambitsioonid on riigi-, mitte linnajuhtimises. Tõsist volinikutööd teevad parteijuhid heal juhul märtsini. Valija aga ostab kotis mitte ühe põrsa, vaid terve karja korraga. Et märtsini on veel aega, võiks seadusandja kiirelt parandada riigikogu valimise seadust – sätestada kandideerimispiirang omavalitsusjuhtidele ja volinikele.
Kes soovib riigikokku pürgida, peab ennast omavalitsustöölt vabaks tegema. Kui seda seadustada pole võimalik (põhiseaduslike õiguste põhjendamatu kitsendamine), siis tasub valijal nüüd ja märtsis meeles pidada, et kahte isandat teenides head tulemust ei sünni.
Hoopis süngemate tagajärgedeni võib viia üksteise ületrumpamine reklaami vallas. Kokku kulutatakse kampaaniaks mitukümmend miljonit, kusjuures sellest vaid tühine protsent tuleb riigi toetusest erakondadele. Ülejäänud on eraraha.
Küllap leidub ka ettevõtjaid, kes tõepoolest siiralt mingi ilmavaate levikut ühiskonnas toetavad. Enamus aga tahab erakondadelt midagi konkreetset vastu saada. Selles osas on kõige kehvemas seisus Res Publica. Kui teised võivad arvestada rahaga juba osutatud “teenete” eest, siis uuel parteil teened puuduvad ja kõik saadakse võlgu.
Mida suurem on erakondade sõltuvus erakapitalist, seda suuremaks muutub ka korruptsioonioht. Kriitiline, nagu mujalgi maailmas, on korruptsioon just omavalitsuse kui suurima hankija ja teenuste ostja puhul. Meenutagem, et Eestis ei saa ka riigikontroll omavalitsusi täies ulatuses kontrollida, mistõttu sohitegemise võimalus on seal suurem kui ministeeriumides.
Jätan kõrvale asjaolu, et kulutused on põhjendamatult suured ehk kampaaniaga juurde saadud hääle hind on väga kõrge. Aga tuleb arvestada ka võimalusega, et mingi hulga valijate jaoks on ülepaisutatud reklaamil soovitule vastupidine mõju. Inimesed võivad reklaamist lämmatatuna üldse valima minekust loobuda.
Järeldus: erakondade rahastamise süsteem vajab kiireid muutusi euroopalikkuse kasuks.
Praegune kord tõukab kiusatusse ja piisab sellest, et üks erakond väärsammu teeks, kui kõik peavad konkurentsis püsimiseks järele tegema. Lisaks erakapitali pealevoolu piiramisele vajab selgeid piiranguid ka reklaamimaht massimeedias. Lõpeb mõttetu pillamine ja poliitikud peavad praegusest rohkem valijaga reaalsesse kontakti astuma, inimestega suhtlema. Võidavad kõik, sealhulgas poliitikud ise, kes saavad tagasi inimese näo. Tegelikult nad ei ole ju nii pahad, kui me meedia üldistuste põhjal kergemeelselt arvame.
Enne 1999. aasta riigikogu valimisi suutsid erakonnad kokku leppida selles, et kampaaniat tehakse “puhtalt”, konkurente mustamata ja alatuid võtteid kasutamata. Tänavune sügis erineb toonasest poliitkultuurist nagu öö ja päev. Siingi kehtib põhimõte, et kui üks juba reeglite vastu eksib, lähevad teised sellega kaasa.
Kokkuvõttes kaotavad kõik. Kuigi, küllap mõni, kellele konkurendi ebaedu enda edust tähtsam, ka rõõmust käsi hõõrub. Hõõrub seegi, kelle arvates praegune demokraatlik ühiskonnakorraldus oma võimuambitsioonide rahuldamiseks kõlbmatuna tundub.
Vastaste laimamine võib jõuda kohtuasjadeni, kuid parem oleks, kui kohtuid selliste asjadega ei koormataks. Eetikat ja häid tavasid ei raiuta seadustesse, et märtsivalimised puhtamad tuleksid, peaks piisama erakondade kokkuleppest.
Vajadusel võib ka meedia kokkuleppe osaliseks kaasata. See annaks lisagarantii, et keegi althõlma ja ajakirjandust tööriistana kasutades ikkagi mustamise teele ei kalduks.
