Frankfurdi raamatumess on Eesti kirjastajatele olnud ikka koht, kus saab lisaks muu maailma kirjastamissuundumuste jälgimisele ka omavahel suhelda. Ei saa öelda, et see väheoluline on.
Tänavuse messi puhul torkas ehk kõige enam silma üllatuste puudumine, teatud igavus ja stabiilsus. Kogu üritusel oli pisut protseduuriline maik juures.
Kõige rohkem valmistas heameelt Eesti boksi rõõmus ja omapärane ilme, mis leidis ka palju positiivset vastukaja. Aga üldmulje oli siiski selline, et mess on tõsiste inimeste tõsise äri ajamise koht. Nalja ega alternatiivsust sealt kergelt ei leia. Sel aastal polnud kahjuks ka põrutavaid nimesid, kelle pärast üks kirjastaja rahulikult magada ei saaks.
Tauno Vahter, kirjastus Tänapäev
Selle aasta Frankfurdi raamatumess oli mõnes mõttes tavapärane, aga kohati ka pessimistlik. Tänavu oli messi peakülaline Leedu. Saksa kirjastused tõlkisid märkimisväärse hulga leedu kirjandust ning üle Saksamaa toimus tohutu hulk Leeduga seotud üritusi. Eestlasi Leedu väljapaneku avamisele ei kutsutud, pole teada, kas sellepärast, et Eesti loobus tallegi pakutud peakülalise aust või oli see lihtsalt hooletus.
Eesti väljapanek oli tavalisest suurem ning peale juhuslike albaanlaste ja vietnamlaste käis küllap seda külastamas ka tõsise huviga inimesi. Messi köögipoolelt võib öelda, et uute raamatute suhtes valitses teatud kriis. Saksamaal on üldise majanduskriisiga sattunud mitmed kirjastused pankrotiohtu ja suured kirjastused tõmbavad rihma kõvasti koomale. Angloameerika kirjastused on aga liialt pühendunud terrorismist, Afganistanist, islamist ja sõjapropagandast vahutavatele raamatutele, nii et paljud asjalikumad käsikirjad on seisma pandud.
Samuti oli üsna vähe keskseid raamatuid, mida oleks tugevalt reklaamitud. Pigem oli uusi ideid vähe ja üritati sama jätkata – keskpärased ameerika tehasedirektorite soovitused alluvate piitsutamiseks, kirjeldused naise/mehe raskest elust Londonis/Tallinnas, mõnituhat Potteri ja Tolkieni-kopeerijat ning kümme tuhat kenderit.
Kerti Tergem, kirjastus Huma
Frankfurdis paljastuvad kirjastajate tõelised kired. Rõõmu teeb, et Eestis leidub veel kirjastajaid, kelle jaoks on jätkuvalt oluline tõlkekirjanduse kvaliteet, mitte kvantiteet. Välisagente see pahatihti ei huvita ja nagu igas äris, on neilegi armas see, kes rohkem maksta suudab. Ihaldatavat autorit igal aastal ei esine, ka tänavu Nobeli preemiaga pärjatud hõimuvend Ungarist pani pigem õlgu kehitama.
Möödunud aasta terrorirünnakut meenutas vaid läbiotsimine Ameerika halli uksel – islamit käsitlevad teosed polnud enam jahtimist väärt.
Kõige silmatorkavam objekt oli ergavpunane Eesti stend ja Aasia kirjastajate enim ekspluateeritud fototaust – hiigelmõõtmeis kaader filmist “Karu süda”. Eesti ja tema kirjandus jättis maha jõulise jalajälje.
