Levadia rünnakud tõrjunud Flora kaitses meistritiitlit
(3)
Mida lõpu poole, seda suuremas mängulises ülekaalus oli Levadia, kuid omade ja vastaste poolt kohtumise parimaks tunnistatud Flora väravavaht Martin Kaalma tegutses veatult. Levadia parim võimalus avanes 87. minutil, kui just platsile tulnud Igor Prins keerutas end Kaalmaga silmitsi, puurivahi õigeaegne vastujooks päästis Flora.
"Tegin tolles olukorras kõik õigesti," noogutas Kaalma. "Oleks ma veidigi eksinud väljajooksul, poleks me siin nii rõõmsad," rääkis ta riietusruumist väljununa naerulsui.
Hohlov–Simson ihkas enamat. Levadia leerist tuli vastakaid arvamusi. "Tahaks midagi võita, aga sel aastal jäi võitmata. Teine koht pole midagi erilist," ütles keskkaitsja Sergei Hohlov–Simson. "Jäime Florast tegelikult ju Eesti koondisest vaid kahe punktiga maha. See on hea tulemus. Kaotasime neljast omavahelisest mängust ainult ühe," märkis soomlasest peatreener Pasi Rautiainen.
Hooaja tähtsaim mäng tekitas Kadrioru staadioni väravate taha pikad järjekorrad. Talveilma trotsis 3000 pealtvaatajat.
Levadia haaras initsiatiivi, mitmes olukorras tegutses Kaalma esiti ebalevalt. Seejärel suutis Flora mängu võrdsustada.
Teise poolaja esimesed minutid ei toonud veel midagi erutavat, kuid siis läks lahti. 57. minutil oli Vitali Leitan üksi läbi pääsemas. Ta üritas Kaalmast mööda mängida, kuid too sai karistusala nurgas käe pallile ette. Minut hiljem proovis Leitan kaugelt Kaalma tõrjus. Keskväli kuulus täielikult Levadiale, kes jätkas vaid kolme kaitsjaga.
Mõnel korral pääses vasturünnakule ka Flora. Levadia viimane rünnakupuhang algas viis minutit enne lõppu, kuid Maksim Rõtškovi, Prinsi ega Argo Arbeiteri löögid ei jõudnud sihile. Lisaminuteid ilmestas Teet Allase ja Vladimir Tšelnokovi tõuklemine, mis oleks peaaegu üldiseks kakluseks üle läinud.
Kaalmal kõva närv sees. "Me ei läinud vaid kaitsesse istuma ja kohati tuli oma mäng välja ka. Ent alateadvuses istus teadmine, et 0:0-st meile piisab ning seetõttu muutusime üha passiivsemaks," nentis Flora keskkaitsja Raio Piiroja. "Eriliselt riskeerima me ei hakanud. Paaril korral said vastased liiga vabalt löögile, üldiselt võime aga kaitsetööga rahule jääda. Ning Kaalma tegi teisel poolajal hiilgemängu." Kaalmat pidas vastase parimaks ka Hohlov–Simson.
"Üle mitme aasta oli enne Eesti meistrivõistluste mängu tõsiselt närv sees," tunnistas Kaalma. "Õnneks kosusin alguse ebakindlusest. Hooaeg tervikuna oli raske. Nii palju oli tõuse–mõõnasid. Jagus häid, aga ka täiesti ebaõnnestunud mänge. Tahtnuksin, et meistritiitel varem kindel olnuks, nüüdsel kombel saavutatu on muidugi magusam."
Hohlov–Simson kahetses, et otsustava mängu eel Levadia punktiga peal polnud. "Mõni varasem mäng kripeldab küll. Ning mitte Transi või TVMK-ga, vaid Lootuse ja Tulevikuga peetud kohtumised. Tänasest ootasin väga võitluslikku kohtumist. Et Flora üha rohkem kaitsesse tõmbus, oli loomulik. Domineerisime ja lõime võimalusi, kuid Flora kaitse oli tasemel."
Treener Rautiainen jäi hoolealuste esituse kvaliteediga täiesti rahule. "Mängisime Florast paremini, vastane ei riskinud teisel poolajal ju üldse. Mida lõpu poole, seda rohkem õnnestus suruda. Vaid viimane käik jäi sisse lülitamata väga heale löögipositsioonile ei õnnestunud jõuda."