Linnateatris käib telgiehitus
Storey (1933) on ka inglise teatris avastus, ehkki tegelikult hästi unustatud “vana” tegija. Olles 1970-ndatel ülipopulaarne ja tunnustatud, sattus Storey äkki kuuldavasti mingi tobeda konflikti tõttu Londoni kriitikutega põlu alla ja kadus areenilt ja on nüüd, nagu 1960–70-ndate inglise dramaturgia üldse, Londoni lavadel jälle moes.
Storey on vahepeal näidendeid ja proosat edasi kirjutanud, aga comeback saabus alles möödunud aastal, mil järjepanu jõudsid Londonis lavale tema “The Contractor” (1969) ja “In Celebration” (1969).
Kui näidendite ilmumisaastatel võlus inglise teatrit-kriitikat-publikut Storey lugude ootamatu-avastuslik kontekst: vaatajate ees rullusid lahti tööinimeste ja keskklassi probleemid, siis nüüd naudib heaoluühiskonna publik Storey näidendite keskkonda kui eksootikat, millest laval suhteliselt võõrdutud. Valitsevad ju klassika ja muusikalide kõrval West Endis enamasti intellektuaalsed mõttemängud või eneseiroonilised komöödiad. Inglise kriitika on Storey’st võlutud ja võrdleb teda suisa Tšehhoviga.
Seega on lavastaja Jaanus Rohumaa valik mitut pidi rõõmustav. Eelkõige uus autor meie teatriafiššidel (vaikse järjekindlusega on teatrite repertuaar vahepealsest kitsavõitu, peaaegu nomenkaltuursest valikust rõõ-mustavalt eemaldunud). “Püha-päev” avardab ka Rohumaa enda senist teemakäsitlust: laval on lihtsad tööinimesed, kelle probleemid pole vähem eksistentsiaalsed kui “Võlumäe” või “Noorema Edda” kangelastel.
Storey “Pühapäev” viib meid 1960-ndate lõpu Yorkshire’i, kus ehitusettevõtja Ewbank (Rain Simmul) otsustab tütre pulma-päevaks püstitada koduõuele üliuhke peotelgi.
Unelmate telki hakkab ehitama Ewbanki palgatud seltskond, elu hammasrataste vahele jäänud “töölisrämps” – omamoodi värvikas ja halearmas kamp. Igaühel neist on kaasas oma lugu, mis näidendi jooksul lõpuni ei avanegi. Nagu on vaid vihjeliselt aimatav ka Ewbanki pere kolme põlvkonna lugu. Storey näidend ongi paras pähkel: kolme vaatuse jooksul midagi justkui ei juhtugi. Ehitatakse suurejoonelist telki ja võetakse see pärast metsikut pidu maha. Esiplaanil on tegelased oma hästivarjatud pingete ja saladustega.
Esimene vaatus on justkui pikk sissejuhatus, millele teises peaks järgnema sõlmitus ja kolmandas lõpplahendus. Selgub, et Storey mõjub traditsioonilisi dramaturgiakaanoneid eirates tõepoolest moodsalt (avangardseltki?), sest midagi näidendis peaaegu ei juhtugi.
Rohumaa püsib Storey mängureeglite raames, kuigi tundus, et esietendusel lavastaja lähenemine veel ei teostunud. Kolm vaatust mängiti maha ühes tonaalsuses ja liialt aktiivses-atraktiivses nivoos, jätmata soojust suhetesse ja aega-ruumi, avamaks tegelaste teist plaani, elusleppi. Lumpeniseisusesse langenud töölistekamp avas end kohe liiga otse ja lärmakalt, ehkki selleks oli aega tervelt kolm vaatust. Ent nagu on tõestanud meie teatrite esietenduste kogemus – edaspidiste mängukordadega loksub lugu paika. Ja need eeldused on “Pühapäeval” olemas.
“Pühapäev” eeldab ansamblimängu, mis Linnateatri trupile igati jõukohane. Ära tahaks märkida siiski kaks, mõneti vastandlikku osatäitmist.
Andres Raag on suurim üllatus (kuigi viimase aja rollidega ta üllatanud ongi). Tema tööline Fitzpatrick, vaimuka ja terava keelekasutusega eluvend (eks see ole tema mask) on lavastuse mootor, mis kohati isegi liiga aktiivselt tüki tempot üleval hoiab. Alo Kõrve Ewbanki poja Paulina pingestab tegevustikku hoopis teistsuguse olekuga: peaaegu nullstiilis mängitud, kõike sissepoole hoidev noormees paneb ennast ja kogu lugu jälgima, kandes endas justkui Ewbankide perekonna saladust.
Omaette teema on Mae Kivilo ja Sirli Bergströmi hiilgav lavakujundus, mis on korraga kujundlik ja funktsionaalne. Ometi tekkis vahepeal tunne, et liiga palju energiat kulus telgi ülespanekule, mis mattis kohati enese alla nii teksti kui suhted. Aga seegi tundub olevat edaspidise sissemängimise küsimus.
