Nüüd on “õigesti mõtlemine” kindlalt päral ka Eestis. Ainult, et selle “õige” määramine ei ole meie käes.

Niisugune poliitiline korrektsus on stabiilsete ühiskondade tunnuseks. Kui Esimese maailmasõja lõpul lahvatas mitmel pool Euroopas revolutsioonipäike, siis tähendas see mõneks ajaks revolutsiooni ka moraalis. Naisõiguslased kirjutasid oode vabaarmastusele ja avangardi kunstnikud uskusid, et koos poliitilise võimuga on troonilt tõugatud ka akademism.

N Liidus sai avangardismi võidukäik läbi 1930-ndate alguses, kui Īdanovi juhtimisel võeti kurss akadeemilisele realismile sotsialistlikus kastmes. See määras ka suuresti nõukogude ikonograafia: kes on head, kes on halvad. Kelle üle võib nalja heita ja kelle üle ei või. Seda kõike me juba teame, kuivõrd nõukogude süsteem oligi ebainimlikult jäik. Kummaline võib tunduda aga see, et samasugune jäigastumine toimus samal ajal ka vaimses vastasleeris Ameerika Ühendriikides.

1934. aastal allutasid Hollywoodi stuudiod ennast senaator Haysi kureeritud sisetsensuuri korrale Production code. Tehti seda seepärast, et kristlikud huvigrupid olid peaaegu veennud puritaanlikust moraalist läbiimbunud Kongressi ümber vaatama sõnavabaduse punkte massimeedia suhtes.

Selle tulemusena on 1930-ndate teise poole Nõukogude ja Hollywoodi filmid üllatavalt sarnased. Mõlemal pool on probleeme suudluse või vere näitamisega. Naine, kes ei soovi abielluda, peab filmi lõpuks surma saama, sest ükski positiivne naistegelane ei saanud jääda vallaliseks. Deadlock or wedlock. Ajaga on reeglid veidi teisenenud. Vägivalla näitamine ei ole suur probleem, aga negatiivse neegri või indiaanlase näitamine on tänaseks juba võimatu.

See võrdlus on tähtis tõestamaks, et demokraatia ei kaitse kedagi tsensuuri eest. Kui Eestis piirduks asi ainult pahameeles “Pehmete ja karvaste” kergekaalulise pila vastu, siis meil ilmselt probleemi ei oleks. Kui küsimus on aga selles, kas eesti meedia tohib kasutada sõna “tibla” või “neeger”, siis jääme hätta.

Enamikul Eesti meediategelastel on vähemalt kord olnud tegemist sellega, et nad on pidanud vastama väärikate institutsioonide kaebustele ebasündsate naljade pärast. Sellesse on suhtutud erinevalt, aga ma väidan, et “õigesti mõtlemine” on avalikult tajutava enesetsensuurina üha enam maad võtmas.

Kas see on halb? Ühest küljest tehakse nalja ikka kellegi arvel ja see aitab kinnistada igasuguseid stereotüüpe. Muidugi ei hõlbusta paljud neist stereotüüpidest vastastikust austust, ent teisalt, sõbrad… ärgem olgem naiivsed. Nali ei ole kunagi põhjuseks, vaid tagajärjeks. Selleks, et ka kõige rumalam nali töötaks, on vaja, et see sobituks juba eksisteerivate hoiakute konteksti. Seega on igasuguse “poliitiliselt korrektse” enesetsensuuri tegelikuks tulemuseks meedia silmakirjalikkus.

Tõin alguses Hollywoodi näited seepärast, et see on hetkel domineerivaim võltstegelikkuse paraad ja Eesti on koos kogu ülejäänud Lääne-Euroopaga sirgelt astumas sama rada. Sel puhul meenuvad mulle sõbrad, kes 1990-ndate alguses käisid läänes ja tagasi tulles rääkisid kerge imestusega hääles lääne sinisilmsetest silmaklappidest. Täna tundub mulle, et me oleme tõeliselt saanud lääneks, sest oleme omaks võtmas ka selle kultuuri tabud.

Milline on meie sõnavabaduse tulevik? Selle suretamine toimub tsiviliseeritult meie omal hirmunud algatusel. Peamised meediakanalid loobuvad vaikselt liiga julgetest sõnumitest ja need siirduvad marginaalsete väljundite juurde. Edasi valib tarbija. Kui mingi marginaalne sõnum on tähtis, siirdub sinna niipalju lugejaid-vaatajaid, et sõnum kas sunnitakse vaikima või saab temast osa uuest mainstream´ist.

Oo, sellest tuleb suurepärane eneseregulatsioon, kui me kõik aktsepteerime mängureegleid, et suurimates väljaannetes teatud sõnu ei kasutata ja teravat nalja ei tehta.