Nüüd on see juba nostalgia. Kuid ei maksa unustada, et Moguci luule avaldamine sai võimalikuks alles kusagil 1990-ndate keskpaiku, nii et selle puhul võiks ju täie tõsidusega rääkida ka trotslikust võitlushimulisest undergroundist, mis meie traditsioonis haruldane.

Õrn ja rõve

Ühe Moguci luulekogu pealkiri – selle mõtles mäletamisi kunagi välja Doris Kareva – on “Õrn ja rõve” ning laias laastus samale lainele on austatud gümnaasiumiõpetaja Priidu Beier jäänud tänini. “Monacot” lugedes naersin, nostalgitsesin ja mõnulesin. Muide, omaette lõbu on sellist luulet jokkis peaga jokkis seltskonnale ette kanda. Beieris on klassikalise bardi vaistu – ometi pole ma ta käes ealeski silmanud veinipeekrit.

Beieri luule leiab alati üles need igavesed seisundid, vahekorrad, suhted ja fantaasiad, mille puhul inimene on ja jääb üsna kaitsetuks. Talle on mingil klounilikul viisil omane riivata helli tundeid, naermaajavalt osatada nn haavatud hinge, pakkudes välja klounilikult kaitsetu (seega vägagi kaitstud) minakujundi. Ta luule mõjub tihti tsirkusena. Kuid selles esituses märkame siiski alati ka tõsiseltvõetavaid solvanguid, naisemõnitust, pettumust, ebatäiuslikkuse osatavat tunnistamist, kibestumust, raevugi. Ta serveerib salakavalaid, maheda suupruugiga looritatud roppusi.

Stiil on nihkes

Beier on vähestest suuteline mõnitama oma sõpru, samas kui teiste vaprus küünib vaid poliitikute nülgimiseni. Ta jätab ausa ja eneseiroonilise pihtija mulje, kuigi ta stiil on kaelamurdvalt nihkes.

Beieri põhivõte on käibefraasidega lillutamine järelärkamis-aja laadis, millesse ta alati ülima nutikusega oskab tilgutada head mahlakat-aroomikat inimese mõnitusliku enesetunnetuse tõrva. Stiililt on Beier meie kirjanduses absoluutselt erandlik ja kordumatu nähtus, elitaarsuseni küündivast labasusest ärksa tundelüürika destilleerija.