Möödunud aasta teatritööd on korralikud keskmised

Aasta suurim üllataja on Lembit Peterson, kes tegi näitlejana vaimustava comebacki Linnateatri ”Isades ja poegades”

Teatri aastaauhindade nominentide nimekiri peegeldab üsna esinduslikult teatriaastat 2002: oli rahulik, korralik, keskmine teatriaasta. Puuduvad tipplavastused, mis oma sära ja loomingulise energia või uudsuse-värskuse poolest teistest mäekõrguselt üle oleksid.

Ehkki üks tõenäolisem pretendent lavastajaauhinnale on Adolf Šapiro “Isad ja pojad”, esindab seegi lavastus pigem Linnateatri nn tuntud-teatud kõrget taset, millest viimastel aastatel on hakanud läbi kumama juba pisut ahistav paine iga hinna eest seda taset hoida. Seepärast kuulubki mu isiklik eelistus hoopis Ugala Tšehhovi-tõlgendusele, Kaarin Raidi Olustvere lossi lavastatud “Onu Vanjale”.

Üks asi on teha hoolikalt valitud staaridega lavastus Linnateatris, toeks eliitteatri imago, teine asi on saavutada samaväärselt nauditav tulemus provintsiteatris oma jõududega (tõsi, Ugala kasutab ka ühte külalisstaari, Jaan Rekkorit). Tegelikult vääriks “Onu Vanja” äärmiselt ühtlane näitlejate ansambel niisugust preemiat, mis mõned aastad tagasi annetati “Aristokraatide” trupile.

Näitlejatest nominentide hulgas on siiski üks vaieldamatu tipptöö, mille eest kõhklemata preemia üle annaks – Lembit Petersoni comeback näitlejana “Isades ja poegades”. Vaieldamatult aasta suurim üllataja. Petersoni Kirsanovi osatäitmises on kummastavalt koos sügavus ja huumor, ajalik ja igavene. See roll loob kogu lavastusele fooni, mille taustal saavad inimliku mõõtme justkui kõik näitemängu tegelased. Kummaline, aga umbes samasuguse imeviguriga saab hakkama Ester Pajusoo “Eesti matuses” Iida osatäitmisega, mis on esitatud ka naiskõrvalosa auhinnale.

Rõõmustav, et nominentide ritta on lõpuks jõudnud ka Ugala raudvara Leila Säälik, ehkki preemia väärilisi rolle on Säälikul olnud varasematelgi aastatel. Kahju, et 1999. aastal ta suurepärane osatäitmine Selma Lagerlöf Enquisti “Pildimeistrites” žüriil kahe silma vahele jäi.

Aastad pole vennad, aga nii Endlal kui ka Rakvere teatril peaks jaguma piisavalt mõtisk-lusainet, miks nende teatritest on nii vähe nominente esile tõusnud.

Ka Estoniat võiks ärevaks teha asjaolu, et muusikalavastuste auhinnale esitatud kandidaadid on peaaegu sajaprotsendiliselt valitud Vanemuise tööde hulgast. Sest kuigi jah, igal aastal on nominentide ja premeeritute valik natuke ka žürii nägu, on senine praktika siiski tõestanud, et otsustajaid (žüriisid) pole põhjust erapoolikuses kahtlustada.