Andrus Kivirähki näidend räägib eestlaste kadunud maailmast

Täna esietendub Ugala teatris Andrus Kivirähki kõige uuem näidend “Helesinine vagun”. Gena ja Potsataja multifilmi laulule viitava pealkirjaga komöödia portreteerib autori eakaaslaste – tänaste kolmekümneaastaste maailmavaadet.

“See on äratundmist pakkuv pildistus ühest sünnipäevapeost, mille käigus rulluvad lahti ühe põlvkonna mälupildid,” kinnitab lavastaja Taago Tubin.

Ehk lihtsamalt: hulk noori mehi tuleb kokku, joob ära hulga viina ja hakkab lollusi tegema.

Taago Tubin, olete lavastanud ka lõunaeestikeelse “Rehepapi” Metsavenna talus Võrumaal. See on vist olnud ka esimene kokkupuude Kivirähki tekstiga?

Lugenud olin tema asju ka varem. Aga seda, et midagi lavastada, ei olnud küll enne mõttes. Eks ”Rehepapi” hea vastuvõtt oli tore üllatus. Tegemist oli ju koha mõttes pärapõrguga, mõni kilomeeter Läti piirist, kaugemat kanti annab otsida.

Et kumu levis kaugele, aitas kõvasti kaasa raamatu müügiedu ja ka Metsavenna talu tuntus. Ei usu, et Võru Harrastusteater üksi publikut kohale tõi. Ikka need kaks esimest.

Kas “Rehepappi”, mis Võru Harrastusteatri esituses ka Rootsis gastrollidel käis, veel kusagil mängitakse?

Otseselt seda maha kantud ei ole, lavastus on nii-öelda külmutatud. Aga paljud inimesed on tollest “Rehepapi” trupist laiali, neid oleks keeruline kokku saada.

Kas teie koostöö “Ugalaga” on esmakordne?

Ei ole. Olen lavastanud veel Jaan Krossi “Mardileiva”. Varem olin seotud Tartu Lasteteatriga.

Teatri poolt tulnud lühitutvustus väidab, et “Helesinine vagun” on omalaadne sissevaade sovetinostalgiasse praeguste kolmekümneaastaste ehk nn vene multikate põlvkonna hinges. Kas tegu on omalaadse manifestiga?

Kindlasti pole see “Meie elulugude” laadis põlvkondlik manifestatsioon. Pigem on tegemist ikka mänguga antud teemal.

Ehkki juba sõna “põlvkond” on iseenesest abstraktsioon, tegemist on ikkagi üksikinimeste reaktsiooniga sellele ajale. Võib ainult üldistada, ja teatud tõetera sellel üldistusel on.

Kuivõrd te ise tunnete, et olete selle põlvkonna esindaja ja kuivõrd trupp tunneb, et mängite iseenda lugu?

Eks trupi põhituumik kuulub muidugi sellesse aega ja neil on jagada samasuguseid mälupilte. Muidugi ta on üsna meie lugu. Lugu põlvkonnast, kelle jaoks oluline kujunemisaeg jäi 1980. aastatesse – aega, mis tagasi vaadates tundub oma jaburusega olevat kui sada aastat tagasi. Pioneerikoondused ja paraadid, Brežnev ja tema matused, defitsiit ja talongikaubandus kuuluksid nüüd tagasi mõeldes justkui mingisse mütoloogia valda.

Tol ajal oli tähtis üks kõiki liitev unistus – unistus vabadusest. Nüüd on selle ekvivalendiks saanud raha. Ja nii on ühiskonnakorra vahetudes toonastest idealistidest kujunenud küünikud, kes ei suuda leppida mingite oluliste inimlike väärtuste kadumisega. Neid väärtusi kandsid meie jaoks ka teatud teosed, kasvõi noodsamad vene multifilmid.

Palju on viidatud sellele, et “Helesinine vagun” on retrohõnguline nostalgialugu. Selle põlvkonna nostalgia, mida see näidend käsitleb, ei ole aga oma olemuselt igatsus vene võimu kui sellise järele. Pigem igatsetakse kadumaläinud unistust.

Pealkiri “Helesinine vagun” mõjub pisut eksitavalt. Ega peale tunnusmeloodia multifilmidest väga palju ei räägita.

Me pole lavastusse midagi juurde lisanud: nii palju, kui vihjeid näidendis oli, nii palju on neid ka meil. Väga me “multifilmindusele” ei rõhu, pigem on see punane joon või metafoorne tasand, mis kogu aeg läbi jookseb.

Kas see lugu on naljakas või pigem kurb?

Jah, eks ta ole kindlasti naljakas. Aga naljakam on ta nimelt seda enam, mida nukralt liigutavam ta on. Need asjad on Andrusel alati hästi olemas. Ja need teevad tema näidendid minu jaoks hästi ilusaks. Mida nukram, seda naljakam ja vastupidi.