Ka viimane Haabersti mõisahoone minetas nõukogude ajal oma algupära. Vaatamata paljude allikate kadumisele on Haabersti linnamõis jätnud Tallinna kultuurikeskkonda olulisi märke. Linnamõisa tähtsust tõendab seegi, et Tallinna läänepoolse Harjumaaga ühendav Paldiski maantee on kandnud Haabersti tee ehk maantee nime (Habersche Heerstrasse).

Kopli laht on kandnud Haabersti lahe nime ja Harku järv Haabersti järve nime. Pole juhus seegi, et tänapäevalgi kannab üks Tallinna linnaosadest Haabersti nime.

500 AASTA VANUNE ASUM. Haabersti linnamõisa moodustamise ajaks peetakse 17. sajandit. See aga ei tähenda, et Paldiski maantee ääres Tallinna raekoja platsist 4. verstaposti kaugusel poleks varem majapidamisi olnud.

Näiteks Paul Johansen mainib oma 1951. aastal Stockholmis ilmunud uurimuses “Nordische Mission. Revals Gründlung und die Schwedensiedlung in Estland” kohanime “Habres” 1557. aastast.

1561. aastast on seda piirkonda nimetatud “Habris”. Seetõttu on arvatud, et Haabersti linnamõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul. Veelgi kaugemasse aega ulatuvad mitmete Haabersti mõisa külade kirjalikud esmamainimised. 17. sajandist esinevad nimed nagu “Habers” ja “Habers Hof” juba sageli. Saksa keeles tähendab see “Kaera mõisa”.

Selle linnamõisa koosseisu kuulusid Fismeistri, Jõeküla, Järvaküla, Kadaka, Kakumäe, Õismäe, Mustjõe ja Pikaliiva külad.

R. Pullati uurimuses “18. sajandi linnarahvastik” on välja toodud 1754. aasta septembris-oktoobris koostatud Haabersti mõisa elanike nimekiri. Selle järgi elas linnamõisas 60 majaperemeest, 81 last ja saksa teenijat ning 15 mittesaksa teenijat. 156 inimest moodustas 2,4% kogu tolleaegsest Tallinna elanikkonnast.

36 TEOPÄEVA HOBUSEGA. Haabersti mõis kanti linna hüpoteegiraamatusse kinnistuna nr 1384 ning kuni 1817. aastani kuulus see administratiivselt linna politsei alluvusse. Haabersti linnamõis erines teistest majapidamistest suuresti, näiteks kehtis seal linnaõigus, ning talupoegade hulgas oli suur popside osakaal.

Elatusvahendite hankimisel olid talupojad seotud töödega linnas. Naturaalkohustusena tuli teha linnale 36 teopäeva hobusega. Põlluharimise kõrval püüti kala Harku järvel ja merel.

Haabersti talupojad pidi maksma pearaha ja andma nekruteid. Näiteks “Jumala laeka” mõisa talupojad olid sellest vabastatud.

Talurahva vabastamisel 1817 kartis linnavalitsus, et Haabersti mõisa territooriumil elanud talupojad valguvad linna.

Selle ärahoidmiseks pöördus linnavalitsus Eestimaa tsiviilkuberneri poole palvega arvata linnamõisa territooriumil elanud talupoegi juriidiliselt Keila kihelkonna koosseisu, jättes Haabersti mõisa linna jurisdiktsiooni alla.

Tsiviilkuberneri kirjaga Tallinna magistraadile 20. märtsist 1817 kinnitati linna ettepanek. Haabersti linnamõisal oli seega eristaatus. 1856. aasta talurahvaseaduse kehtestamisel loobus linn Haabersti talumaade suhtes ka kohtuvõimust. Haabersti mõis arvati administratiivselt Harjumaa piiridesse, kuid Tallinna IV politseijaoskonna alluvusse jäid mõisa maa-alale rajatud Liberti suvemõis Rocca al Mares ning Ficki (Viigi) suvemõis Harku järve ääres.

KOLM KÕRTSI JA TUULIK. Haabersti mõisa juures asus kolm kõrtsi ning tuuleveski. Vanade plaanide pealt võib näha, et üks kõrtsidest asus Paldiski maantee ja Rannamõisa tee nurgal, omaaegsest Haabersti koolist ehk praegusest Tallinna loomaaia kontorihoonest teisel pool teed. Seda kõrtsi on jäädvustanud oma joonistusel ka Carl Buddeus.

Teine kõrts asus tõenäoliselt mõisa ligidal. Tuuleveski asus mõisahoonest teisel pool Paldiski maanteed, praeguse loomaaia territooriumil asuval kõrgendikul. Sellest tuuleveskist on tulenenud kohanimi Veskimägi. Tuuleveski juurest suundus tee Laki tänava piirkonda, mis oli piirkonna otseühenduseks nii Kadaka külaga kui ka Mustamäe tee ääres asunud suvemõisatega.

Veskimäe künklik maastik, eriti liigirikas mets oli juba 19. sajandil tallinlaste armastatud jalutuskohaks.

POPULAARNE JALUTUSKOHT. Veel enne II maailmasõda oli alles mitme kilomeetri pikkune puiestee koos pinkidega Mustamäe teel asunud Lobjaku suvemõisast kuni Veskimetsani. Veskimäe loode–kagu-suunaline kõrgendik on 900 meetrit pikk ning 500 meetrit lai. Metsaaluse teevad praegugi vaheldusrikkamaks rohked rändrahnud, mis metsa keskosas moodustavad tiheda kivikülvi. Suuremad rändrahnud asuvad linnapoolses küljes. Veskimetsa mets on pärna-tamme segamets. Samas leidub seal rohkesti siberi lehist ning nulgu. Mäe kaguosa linnapoolsel serval on sadakond murray mändi. 1962. aastal loetleti Veskimäe piirkonnas 234 õis- ja sõnajala taime, 33 sambla- ja 10 samblikuliiki. Seeneliike oli 166.

Haabersti linnamõisa rentimine oli linnale tõhusaks tuluallikaks. Näiteks 1865. aastal üritati 12 aastaks rentida enampakkumisel linnamõisat ja selle maid. 16. ja 19. novembril 1865 toimunud enampakkumisel jäi rendimõis väljarentimata.

Uus rendikonkurss määrati 18. ja 21. jaanuarile 1866. Seekord otsustati mõis rendile anda 24 aastaks. 26.01.1866. aasta “Revalische Zeitung” veergudelt selgub, et mõis antigi rendile hr. Eggersile 24 aastaks.

1875. aastal alustati Haabersti mõisa renditalumaade müüki. 1882. aastaks oli müüdud 11 talu ja 16 vabadikukohta 27 550 rubla eest. 1884. aastal talude müük lõpetati, selleks ajaks oli müüdud 29 renditalu kokku 98 620 rubla eest. 69 vabadikukohast müüdi ainult 16. Ülejäänutega sõlmiti rendilepingud.

Üsna kaugele ulatub ka Haabersti seltsi- ja koolielu ajalugu. Olgu nimetatud, et 1868. aasta jaanuaris õnnistati sisse Haabersti uus koolihoone. Koolimaja avamisest võttis osa ka Eesti Lauluselts “Revalis”. Koolimajas asus muuhulgas ka kohalik vallavalitsus.