Muuseumis leidub alati otsakesi, mille puhul mu teadmisi rakendada saab. Siin tegutseb äsja 40-aastaseks saanud kodu-uurimise ring, mille liige loomisest peale olen. Ja siin saan rahulikult tööd teha. Tegelen peamiselt sõjaajaloo ja repressioonide teemaga.

Kuidas oli nõukogude lähiajalugu uurides võimalik objektiivseks jääda?

1962. aastal, mil muuseumi tööle tulin, oli Stalini isikukultuse paljastamise aeg. Mul oli võimalik spetsfondis leiduv materjal eriloa alusel läbi töötada. Vahel jäi Glavlitil mingi nn keelatud nüanss ekspositsioonis paarkümmend aastat märkamata. Nõukogude ajal sai tööd teha küll, kui oli tahtmist otsida ja pisiasjade üle vaielda.

1976. aastal viidi mind Pagari tänavale. Süüdistati nõukogude vastase materjali kogumises, hoidmises ja levitamises. Neli aastat loksutati, enne kui rahule jäeti. Osa originaalmaterjale olid uue vabariigi alguseni Võrumaal isatalu pööningul peidus, et võimalikul läbiotsimisel ära ei võetaks.

Uurisite perioodil 1970.-1984. Proosa kalmevälja. 1993. aastal kaitsesite Tartus samal teemal magistrikraadi. Mis teid arheoloogia ja muinasajaloo juurde tõmbas?

Ajaloohuvi tekkimises on süüdi isa vana Saksa raadio, mida külamehed meil õhtuti kuulamas käisid. Kõik, mis need mehed tollal arutasid, püsib minus tänini. Raadiokuulamine oli keelatud, aga polnud pealekaebajat. Okupatsiooniväed võtsid aparaadi hiljem ära.

Olite ühingu Teadus ateismisektsiooni liige. Kuulute selle taasloomisest Kaitseliitu, olete III klassi Valgeristi kavaler. Te ei kuulu ühtegi parteisse ja nimetate end rahvusradikaaliks?

Olen antikristlane. Mu isa ja vanaisa olid samuti, pärinen seppade suguvõsast. Ateistide sektsiooni kuuludes pääsesin ligi infole, mida muidu poleks kusagilt saanud. Oma vaadetega pole ma vastuollu pidanud minema.