Uusmaasaajate mahapestud häbi
Peategelane Heino on nüüd natuke vanem. Käib koolis juba. Ja käib läbi. Karjas käib ka. Igasuguseid mänge mängib veel, aga tööd teeb juba ka. Koos isaga. Valib kõige suurema kuuse. Saag jääb kinni. Aga hakkama saavad. Ilusad lood on. Varandust otsitakse ka, aga päris ”Aarete saareks” ei lähe. Siiski on “Kõndes” midagi sootuks enamat kui heietus või lastekas.
Raamat algab meejoomis-võistlusega. Tühjaks tuleb juua terve asunik. Isa premeerib poegi peret heitvate mesilaste tabamise eest viinapudelitäie meega. Heino puhub kõvasti pudelisse, võidab võistluse, aga kardab liiga suurest kogusest meest oksele hakata. Ta on näinud, kuidas suur mees oksendab mett välja.
Mesi on magus. Väga magus.
“Kõndes” on kuni sõlmituseni väga magus, kohati lausa lääge. No kas saab üks lapsepõlv ikka nii ilus olla?!
Siis tuleb pauk.
Hea romaan võiks hakata vedama 50. leheküljest. “Kõndes” annab enda õigest maigust teada alles kahesajanda kandis. Mõnes mõttes on see viga, kuid tuleb tunnistada, et see viga on valus. See lausa lõikab. Lõikab valusalt loo lahti. Ilusa muinasjutu läägest ja lembest sombast ilmub välja midagi kirgast. Midagi hiilgavat.
Selles mõttes sarnaneb “Kõndes” Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse unega”. Ja jälle võib küsida: oli see kõik autoril kohe nii plaanitud või sattus geniaalne tuum sisse pigem kogemata. Aga selle küsimuse võib rahumeeli küsimata jätta. Suur kunst peabki ju olema loojast suurem! Milleks teos, mis on sama väike kui inimene, kes selle lõi?
Kirjandus suurem kui elu
Ma kahtlustan, et tõeliselt head raamatud kirjutavad end mingil imelisel kombel ise. Tähendagu see siis mida iganes. Autori roll asja juures on olla siiras. Või midagi taolist. Ja vanduda alla. Alistuda raamatule. Tunnistada, et kirjandus on suurem kui elu. Aga see alistumine ei pea toimuma ilma vastupanuta. Mitte ilma ühegi pauguta! Kirjutama asumine ise juba ju ongi õieti vastuhakk. Tahtmine kirjandusele ära panna! Tõestada endale ja teistele – aga eelkõike iseendale –, et ma suudan olla kirjandusest üle, suudan kirjutada seda, mida tahan.
See jumalavallatu, kirjandusevallatu soov muutub romaanis “Kõndes” kohutavalt veetlevaks koletiseks. See soov on selle raamatu tõeline peategelane.
Teose kolmandaks oluliseks tegelaseks on jällegi Heino. See on see Heino, kes lugu jutustab, nimetagem teda teose fiktsionaalseks autoriks. See on vanem hallide vuntsidega mees, kuid see pole sama mees, kes on tuntud kirjanik Heino Kiik. (Kuigi ka fiktsionaalse autori perekonnanimi on Kiik.) Vahe on, annan aru, väga segane, kuid see on üks oluline vahetegemine.
Kokkukukkumine on võit
Küsigem nii: mida tahtis kirjanik (inimene) Heino Kiik selle raamatuga saavutada. Ja vastakem õigesti: ta tahtis lihtsalt kirjutada maailma kõigi aegade kõige parema raamatu. Ma tean seda vastust, sest see on iga kirjaniku tegelik soov. Kuid me võime küsida ka: mis oli raamatu fiktsionaalse autori soov (intentsioon). See soov on hämar kuni kahesajanda leheküljeni, kuid saab siis korraga vapustavalt selgeks. Loo jutustaja Heino, vanem hallide vuntsidega mees, ei taha muud, kui enda ja perekonna pealt häbi maha pesta. Häbiks on, et tema vanemad olid uusmaasaajad. Nad lasid punastel okupantidel endile onude talust suure tüki lõigata.
Kirjanik Kiige suur õnnestumine on selles, et ta laseb oma fiktsionaalsel jutustajal tema soovi kahesajanda leheküljeni varjata, kuid vannub siis alla. See kokkukukkumine, see äpardumine on kirjanduse suur võit.
Mõistes, miks loo jutustaja seda jutustab, mida ta jutustab, hakkab sees kõik pöörama. (Raamatu sees.) Romaan hakkab iiveldama. Ta on korraga nagu elus asi. Aga ta on midagi enamat kui elu.
